RETSEPT | Kuidas teha seda õiget ahjukalkunit, mis on nii hea, et viib keele alla?

 (1)
Lisaks katkend raamatust "Meie kalkunid"!
RETSEPT | Kuidas teha seda õiget ahjukalkunit, mis on nii hea, et viib keele alla?
Foto: Unsplash

Kui mulle ulatati karp kolme piiksuva tibuga ja küsiti „Noh, arva ära, kes need on?“, siis esimese ehmatusega oskasin neid küüru tõmbunud haledalt viiksuvaid olevusi vaadates vaid kohmata: „Ehk on vutid?“

Minu — põlise maainimese — teadmised kalkunitest piirdusid vaid pildiraamatus nähtuga ja teadmisega, et kalkunid olla ühed kurjad linnud, ning kuskilt kuuldud väitega, et kalkunitibud olla väga õrnad.

Meie kooselu algus oli üks suur eksiarvamuste ja vigade jada. Kolisin lapsukesed kööki puuri ja valvasin neid hoolsalt iga tuuleõhu ja kassipilgu eest. Välja viisin neid vaid ilusa ilmaga ja ehitasin neile omaette aediku, mis nii pealt kui alt kindlalt kaitstud, et tited kuskilt välja ei saaks. Tited muidugi aina nutsid ja karjusid sellises režiimis. Miks? Hiljem sain teada, et kahenädalane kalkunitibu on juba korralikult lendav iseseisev tegelane, kes leiab ema puudumisel endale sooja koha õrrel kanade kõrval ega lase end häirida mingil vastusõdimisel — seal nad on ja sinna nad jäävad… Minu omad aga kasvasid vati sees. Isegi mitmekiloseid noorlinde tassisin süles lauta ööbima ja hommikul jälle aeda.

Mu tibukesed, nagu selgus, olid Eestis kõige levinumat tõugu, pronkskalkunid. Nüüd on hakatud sisse tooma ja pidama ka palju eksootilisemaid isendeid, aga minu omad olid need kõige tavalisemad ja vastupidavamad pronksid. Nad sobisid ülihästi meie oja ääres küla veeres vanas laudas ees ootavasse seltskonda: kanad, haned, mõned kitsed… ja muidugi pisike sõjakas minijänes Tupsu, kelle koht oleks justkui pidanud olema toas inimeste seltsis, aga kes tundis end palju paremini vabalt ringi kekseldes ja teiste laudaasukatega lõputuid lahinguid lüües. Kaalult kõige pisem, oli see väike jänes lõvi hingeeluga ja väljus kõigist konfliktidest võitjana.

Seotud lood:

Liigsest vatis hoidmisest hoolimata kasvasid meie kolm kalkunitibu suurteks ilusateks noorlindudeks. Ja hakkasid siis oma iseloomu näitama. Vahel lendasid katusele, mina all hädaldamas. Tihtilugu tõmbasin oma pea õlgade vahele, kui imeline kolmik madallennul üle mu pea vihisedes oma jalavaeva vähendas. Nad võtsid osa kõigist meie perekondlikest istumistest, tantsisid, keerutasid saba — ja kurjust ei paistnud kuskilt.

Eve Demitševa ahjukalkuni retsept:

Korralikult puhastatud terve kalkunikeha tuleb kõigepealt pehmetest kohtadest metallvardaga läbi torkida, et marinaad hästi sisse imbuks.

Siis tuleb marinaadi jaoks ühte suurde kaussi kokku segada purk seemnetega sinepit, üks või mitu purustatud küüslauguküünt, umbes viis supilusikatäit sojakastet, sama palju vedelat mett, poole sidruni mahl, pool klaasi oliiviõli, pihutäis tüümianit ja teine pihutäis rosmariini. Kõik see segada ja korralikult kalkunile määrida.

Ahjukalkun jätta ööseks külmikusse, et marinaad korralikult lihasse imenduks. Küpsetada ahjus — oleneb kalkuni suurusest, näiteks viit kilo lihakeret umbes neli tundi 180 kraadi juures. Lõpus 15 minutit 200 kraadiga, et peale tekiks kena krõbe koor.

Katkend ja retsept raamatust "Meie kalkunid", kust peale linnupsühholoogia ja põnevate-kurbade lugude saame aimu, kas meile võiks sobida kalkunite pidamine, olgu siis koos kanadega või eraldi. Miks kalkuneid pidada, kuidas seda teha, kas see on mõistlik, kas see tasub ära, mida see õpetab?