Sigalahedaid söögisoovitusi

Retseptide rubriik on suht naljakas koht rääkimaks uuest juturaamatust, kui see just söögitegemise raamat ei ole. Sinijärve/Pino raamat „Sigalahe suvi” ei ole söögitegemise raamat.

Raamatututvustuses ütlevad autorid ise oma teose kohta: Keskealiste ülekaaluliste meeste kirjutatud keskealistele ülekaalulistele meestele mõeldud unistuslik lugu sellest, kuidas võiks ja peaks elama.

See on mõnus seiklusjutt, mida kõlbas, muide, lugeda nii emal, varateismelisel pojal kui eelpoolmainitud sihtgrupil. Seikluste vahepeal sealsed meestegelased valdavalt söövad. Ja kuna Karl Martin Sinijärv on muude tegemiste seas ka kokakunsti armastaja, kirjeldab ta mõnuga ja põhjalikult, mida ja kuidas süüakse.

Autori lahkel loal esitaks siinkohal mõned kirjakohad raamatust. Kuna jutus kasutatakse valdavalt ainult kodumaiseid toiduineid, siis kõlbab antud retseptide ja lihtsalt heade nõuannetega vastu minna ka vabariigi 87. aastapäevale.

…ma tunnistan, et ei ole kuidagi ära õppinud valmistama niisugust suitsukala, mis näppe ja nägu ei määriks…
Ega see olegi võimalik. Moodsal ajal süüakse suitsu¬kala ka noa-kahvli vahendusel, aga siis jääb palju väärt kraami järele. Sest luustikukuhjast keedab kokkuhoidlik peremees üldse rammusa kalaleeme kokku, olles eelnevalt kalajäägid ettevaatlikult mitmekordse marli või linase riidepalaka sisse käänanud. Käiade suitsutamisel aga peetagu silmas, et soola mitte enne ahjupanekut ei lisataks, muidu tõmbab kalaliha kuivaks ja rõõm on üürike. Ikka kuumad kalad otse ahjust tuleb jämeda meresoolaga üle uhada ja natu aega hunnikus tõmmata lasta.

Tuttava köögilaua ümber istus kari karvaseid ja laigulisi mehi ning ajas sealiha näost sisse.
See sealiha oli ilusa suure praetükina ahju pandud, enne mätsitud soola ja pipra ja mee ja sinepiga ning kenasti kaua aega küpseda lastud. Ikka tund kilo kohta ja natuke ette. Vett ja koduveini kallati ahjunõusse paari sõrme kõrguselt ümber, ja tunnike enne valmimist pisteti suured sibula- ja kartulitükid juurde. Tee sinagi nii!

“Vaadake, poisid, trikk on selles, et praadides lihale soola ega jumala pärast üldse mingit maitseainet ei pane,” seletas Artamon. [—] …Artamon kükitas imekiiresti tekitatud süte köhal ja keerutas vägevaid lihakäntsakaid.
Artamonil oli õigus. Pannil või tulel või süte köhal ei tasu mingit maitsestust lihale panna enne, kui esimene praeraks ära käinud. Muidu tõmbab sool lihast mahla ära ja järele jääb tuim kuiv känts. Kui juba kummaltki poolt kenasti pruuniks lastud, võib hakata soolaga riputama ja veega pritsima ja pipraid ning maitse-ürte peale soputama.

Leivad olid viimase peal. Tumedad tugevad käärud, sinepiga määritud. Valge läbikasvanud maa-suitsulihaga, sibularattad peal.
Nii tulebki teha. Lõika tumedat leiba, määri sinepiga. Võid pole tarvis, sest läbikasvanud lihas on piisavalt pekki ja pekis omakorda küllaldaselt kaloreid. Maasuits on tugev ja annab meki, suure magusa sibula ratas aga pole mitte kibe, vaid tasakaalustab leiva ja suitsuliha maitse imetabaseks. Ja see sinep peaks ole¬ma kange eestimaine, mitte magus väljamaa oma, mis küll viineritega kenasti passib.

Suur kuhi ilmatuma larakaid pannkooke laual, kausitäis juustu juurde riivitud ja rohesibulat me¬hine kamalutäis hakitud. Puust toosis lebas külmas soolvees kollane kamakas koorevõid. [—] Ja kohu-piim. Ja juustud-sõirad.
Hea pannkook tahab head tainast, hea tainas aga head hapupiima. Hea hapupiima saab päris piimast, jube näeb see välja, aga pannkoogi sisse sobib. Siis polegi muud kui muna ja jahu ja soola ja suhkrut, segi käänata, kuni tainas taina moodi tundub. Ei siin grammidega mõõtmisest tolku ole, ikka puhta tunde järele. Natuke võib seista lasta ja siis mutku lusikhaaval pannile. Või ülepannikoogi kaupa. Juust ja rohesibul, aga miks mitte ka soolakalaribad või singikuubikud või seened. Või moos. Või mesi. Sööge pannkoogi juurde täpselt seda, mida ise tahate.

“Anna sidrunit, kõrbeb!” [—] ,,Tõmba see klaasitäis rindu ja rebi meega teed peale. Sidrun ja sibul on laua peal…”
Sidrunimahlaga võib hüva vardaliha alati piserdada. Ja kui külmavalu on keres, kulub tops kangemat marjaks, aga üksiti siis, kui kuum tee järele tuleb, ja tervislik uni. Krõmpsamps sibulat või suisa küüslauku teeb samuti vaid head. Haigus jookseb minema. Sibul kaotab kibeduse, kui lõigata ta ratasteks, piserdada taas sidrunimahlaga ja riputada veidi soola-pipart pääle. Ning lasta viis minutit seista. Hoopis teine asi!

Värsked herned, suitsuliha ja kukeseened olid moodustanud imelise supi.
Eks sinke ole siin jutus mitu-setu paljaks näritud ja kord tuli nood köndid ju keema panna. Suitsukonti-dest saab imelise leeme. Kes tahab kartulit-porknat lisada, lasku neil natuke kuumas leemes keeda, aga muu kergem kraam tuleb tõesti vaid korraks supi sisse heita, et kuumus läbi käiks, ei enam. Siis värsket tilli, musta pipart ja soola kui vaja, ja ongi valmis. Ah jaa, kukeseened võiks ju või ja sibulaga enne üle panni lasta. Mina paneksin pisut rõõska koort sekka, a Artamon paneb rohkem ja rammusamat.

”Ju te ei tahtnud putru süüa ja õigel ajal magama minna.”
Pudru jaoks praeti tatratang krõginal panni pääl ohtra võiga ära, pandi toop vett lisaks ja lasti ilma kaa-neta haududa. Soola muidugi sekka. Vahepeal pidi segama ja mõnikord ka vett lisama. Kui hea ja pehme oli, pandi veel võid ja söödi külma piima rüübatades. Aga tehti ka muid putri.

“Maitske mu metsikumat sokuhautist! [—] Ehtsa kitsekoorega ja pilvikutega kastmesse mooritud!”
Metsikum sokuhautis hautati heldel käel keeduleemesse portveini lisades, aga käib ka madeira või magus hea koduvein — alkohol keeb ju alati välja. Ja punet ja kadakamarju läks sinna sekka, ja pipraid. Sibulat-lauku niikuinii. Kõik see kees väga kaua, hea mitu tundi, kuni soust oli ühtlane ja liha nii pehme, et lagunes ribadeks. Siis alles pandi seened ja koor sekka, lasti veel veerandtunnike hästi vagaselt podiseda ja söödigi ära.

Aga raamatu kõik ülejäänud osad kõlbavad ka väga hästi lugeda!