Suveveini soovitusi
„Tänapäeva veinimaailm on nii demokraatlik, et iga inimene valib ise selle veini, mida tema juua tahab,“ ütleb veiniasjatundja Kalev Vapper. See oleneb olukorrast, meeleolust, seltskonnast, kohast. „Ja loomulikult toidust. See on väga oluline. Muidugi, kui toitu üldse ei ole, tuleb valida vein, mida saab ilma söögita nautida. Selline seltskonna- või mekutamise vein,“ lisab Vapper. Mis tähendab, et tänapäeval pole trendi, et kõik peaksid jooma just nimelt seda, teist või kolmandat sorti veini.
Suveveini värv pole oluline
Kalev Vapper kinnitab, et vastupidi levinud arvamusele pole suvel joodava veini värv oluline. Juuakse nii punast, roosat kui ka valget veini: „Kui me räägime üldisest trendist, siis suvel, kui päike on eredam, juuakse kergemat veini. Inimene ei vaja suvel tugevat alkoholi. Talvel tarbitakse kangemaid jooke, sest sooja on vaja. Talvel ei ole päikest ja siis juuaksegi tummisemaid veine. Nii et suvevein on kergeltlibisev vein.“
Kergeltlibisevate viinamarjasortide hulka, mida Eestis oleks juba ammu aeg avastada, loeb Kalev Vapper näiteks Sauvignon Blanci. „Hästi aperitiivne, karusmarjaline, mõnusalt puuviljaline,“ iseloomustab Vapper. Tema sõnul on Eesti poodides Sauvignon Blanci väga palju saadaval, nii Euroopast kui ka Uuest Maailmast. Millise riigi oma valida, Kalev Vapper otse ei ütlegi: „Ei ole vahet. Nii nagu on reisida huvitav kõigis riikides, nii on ka eri riikide veine huvitav proovida. Sauvignon Blanci juures on oluline teada — eriti kui tarbida seda suveveinina –, et mida värskem see on, seda parem. Ehk mida hilisem valmistamisaasta pudelil, seda parem. Paljud meie inimesed arvavad senini, et mida vanem on vein, seda parem. Loomulikult on ka selliseid Sauvignon Blance, mis mõeldud pikemaajaliseks säilitamiseks. Aga need on juba restoraniveinid, mida juuakse peoroogade kõrvale ja mida ei saa suveveiniks liigitada. Kuigi suvel peetakse ka pidusid, on suvevein mõeldud ikka värskes õhus kergete salatite, puuviljade ja grilli juurde.“
Vana tarkus: õliga määri inimest väljast, veiniga seest
Eestlane armastab suvel grillida. Üldiselt võetuna ei käi grilli juurde valge vein. Kuigi rasvase grillkala juurde soovitab Kalev Vapper Chardonnayd ja Rieslingut, millel on rohkem iseloomu. „Põhimõte on väga lihtne: toit ja vein peavad omavahel tasakaalus olema. Kui on vürtsikas toit, peab olema ka tummine vein,“ selgitab veiniasjatundja.
Kui on palav, ega siis eriti tugevat toitu tahagi. Siis kõlbab Vapperi arvates väga hästi mõni rosé vein, mis oma olemuselt ongi kergem.
„Igas riigis on ise sorti rosé´d. Kõik ei pruugi meile sobida,“ juhib mees tähelepanu. Näiteks prantslaste lemmik-rosé, mida juuakse Prantsusmaal igal suvel miljonite pudelite kaupa, ei meeldiks Vapperi sõnul eestlasele. Küll aga arvab ta, et poolmagus Rosé d’Anjou maitseks eestlasele väga hästi. Seda on meie poodides mitmes variatsioonis täiesti saadaval. Või siis Tšiilist pärit Rosado. Põnev on Vapperi arvates ka White Zinfandeli rosé-variant.
„Rosé vein peab olema korralikult maha jahutatud. Nagu ka valge vein. Soojast peast on see natuke läila. Kui suvel pärlendab higipisar otsa ees ja võtad külmkapist külmapisarates veinipudeli, valad klaasikese — no võtab janu ära küll,“ kinnitab Vapper. Ja mainib, et vein on üldse inimesele kasulik — mõistlikes kogustes loomulikult: „Veini pH-tase on jookidest kõige lähemal inimese maohappe pH-tasemele. Mis tähendab, et inimene omastab veini väga hästi. Vein on mao jaoks kõige parem vedelik, võib öelda. Aitab seedimisele kaasa, lagundab rasvu, parandab vereringet ja hoiab südamehaiguste ja veresoonte lupjumise eest. Juba vanal ajal öeldi, et on kaks vedelikku, mis on inimorganismile äärmiselt kasulikud: õli välispidiseks määrimiseks ja vein seespidiseks. Ma arvan, et see vastab tõele.“
Saksa Riesling jälle meilgi hinnas
Nagu eespool mainitud, pole suveveini värv oluline.
„Vaieldamatult on ka punased veinid suveveinid. Kui grillid vürtsikat liha, siis on tugevam punane vein täiesti omal kohal. Nii et kõne alla tuleb Cabernet või Shiraz, mis on maailmas punaste veinide trendiviinamari ja aina kuumemaks läheb. Või siis ka Pinot Noir, mida meil juba poodidest otsitakse. Muidugi, hea prantsuse Pinot Noir’i hind algab 300 kroonist… Odavamad on suhteliselt joomatud veinid. Diskrediteerivad seda head viinamarjasorti,“ ütleb Vapper. Kõrgel hinnal on ka täiesti mõistlik põhjus: „See on niivõrd raskesti kasvatatav viinamarjasort, et sellest ei saa head veini väga odavalt teha.“
Punastest veinidest soovitab Kalev Vapper veel Merlot’ viinamarjadest valmistatud veine. Lambaliha juurde pole paremat kui Tšiilist tulev Carmènére. Argentina veinidest võiks Vapperi sõnul võtta mõne Malbec’i viinamarjast tehtu, sobib samuti lihaga väga hästi.
Vapper jõuab tiiruga jälle valgete veinide juurde: „Proovida võiks kindlasti Saksa Rieslingut. Heal tasemel, ma mõtlen, mitte odavat Liebfraumilchi. Korralik happeline ja mineraalne Riesling sobib näiteks väga hästi sealiha juurde. Muide, sakslane ise joob hoopis kuivemat Rieslingut kui see, mida riigist välja müüakse. International Riesling ütlevad nad ise eksporditava kraami kohta, mis on natuke magusam.“ Vapper nimetab ka sakslaste häid veinitegijaid, kelle kraami tasub Eesti poodidest otsida ja osta: Georg Breuer, Baron Knyphausen, väike perefirma Eymann.
Kraaniga BIB-vein ei jää pudeliveinile millegagi alla
„Bag-in-Box-tüüpi veinid ehk mitmeliitrised kraaniga BIB-id on tõeliselt hea leiutis, mis nüüd Eestissegi jõudnud,“ võtab Kalev Vapper ette järgmise eestlase jaoks uue asja. Mõnus suveveini pakend, ja mitte ainult. Talvelgi on selline asi mitme pudeli asemel mõnus kappi või riiulile torgata ning vajaduse järgi veinil kraanist joosta lasta. Suvel võtad aga sangast näppu, igavesti mugav. Kraan küljes, pole korgitseri vaja ega midagi.
„„Võtame ühe BIB-i näppu!“ võiks selle suve üks veinitrend olla küll,“ arvab Vapper. „Seda ei tohi ära vahetada pakiveiniga, mis on hoopis teine asi. Pakiveini teed korra lahti ja lähebki käest ära. Bag-in-Box-vein on kvaliteetses vaakumpakendis nagu väike veinipunsu. Vein on kvaliteedilt absoluutselt sama mis sarnase veininimega pudelis. Kui kohe kõike ära ei joo, ei juhtu midagi. Isegi pool aastat hiljem võib seda rahulikult nautida. Näiteks igapäevase veinina on suurest BIB-ist hulga mõnusam üks klaas soristada kui pudelist valada. Veinipudelit ei tohi kaua lahti hoida, see tuleb hiljemalt järgmisel päeval tühjaks juua, muidu läheb vein raisku,“ õpetab Vapper.
Loodushoid sinna veel lisaks: kolme-nelja tühja pudeli asemel vaid nutsuke plasti ja pappkarp, mille võid rahulikult ahjus või kaminas ära põletada. „Pikaajaliseks säilitamiseks Bag-in-Box siiski ei kõlba. Et ostan kümme aastat varem ämma 80. sünnipäevaks ära. Nii pika aja peale läheb vein käest ära. Ent aasta-kahega ei juhtu tõesti midagi. Kindlasti peab aga meeles pidama, et kui BIB-veini kraan juba korra avatud, ei tohi seda külili või kummuli keerata — õhk võib pisut ikka sisse pääseda,“ lisab Kalev Vapper.
Suvejook võib olla ka siider
Suvejook võib olla ka näiteks siider, Vapperi sõnul tõusev trend Eestis. „Ma olen meie uut Põltsamaa õunasiidrit maitsnud. Mulle meeldis väga,“ kiidab Vapper. Samas ei ole ta kunagi maitsnud plastpudelisse villitud Karksi õunasiidreid, mis on küll magusamad, aga vägagi näiteks prantslaste omade sarnased. Veiniasjatundja ei tee maha ka purkides müüdavaid jooke, mis kannavad siidri nime, head on näiteks Golden Cupi siidrid, kuigi klassikalises mõttes ei ole need siidrid. Klassikalises mõttes ei ole aga vein ka meie Põltsamaa õuna- või marjavein.
Prantsuse siidrid, mida meil müüakse, on meeletult kallid. Kes Prantsusmaal käinud, teavad, et hinnavahe võib olla kordades. Samas ütleb Vapper, et ega veinil ja siidril suurt muud vahet ole, kui et üks on tehtud viinamarjadest, teine õuntest. Vahe on ka alkoholisisalduses. Sestap ei saa originaalsiider väga odav olla.
