Toiduäpardus: seitse uskumatut ja unustamatut toidukogemust
Enda kõige ebameeldivama toidukogemuse sain paarkümmend aastat tagasi toidukohas, kus pakuti väga head praadi, millele oli lisaks toorsalatile lisatud ka imeilus roheline salatileht. Et kuulun vähemuse hulka, kes taldriku alati tühjaks sööb, sõin püüdlikult ka seekord kõik viimseni ära. Garneering oli küll mõruvõitu aga ega ma kaua selle üle ei juurelnud. Lahkudes nägin ettekandjat keda tundsin. Küsisin, et mis salatit nad kasutasid, et see nii mõru oli, mille peale ettekandjal läksid silmad ümmarguseks ja imestunult küsis ta, et kas ma tõesti sõin selle ära, sest see ei olnud üldse söömiseks mõeldud, lihtsalt värv oli ilus, sobis toiduga kokku ja kuna varakevadisel ajal muud võtta polnud, siis sobitati mittesöödav lisand rahulikult taldrikusse. Mürgitust õnneks ei saanud.
Loomulikult on ka endal juhtunud, et toit on saanud rikutud liigse soola või mõne muu lisandi tõttu, toit on põhja kõrbenud või hoopis ära kuivanud. Kunagi lugesin õpetust, kuidas baklažaanist teha isuäratavat võiet. Baklažaanid tuli ahjus ära küpsetada ja küpsenud sisust pidi saama imehea kreem, mida röstsaiale määrida. Niisiis baklažaanid ahju (ladusin plaadi lausa täis), veidi ootamist ja … olin kõik baklažaanid nii ära küpsetanud, et kogu sisu oli koore külge kuivanud ja tegemata see gurmeeroog minust jäigi.
Hernesuppi ei tee ma ka enam ammu, sest pärast herneste ja suitsuliha ülekeemist ja pliidi kallist remonti otsustasin, et mitu korda odavam on supp poest osta ja viis minutit poti kõrval passida. Kokkuhoitud remondiraha eest saab rahulikult 2 korda aastas hernesuppi vähemalt 20 aastat teha.
Et mulle meeldib seapraadi teha ja see tõesti alati ka hästi välja kukub (sõbranna sõnade kohaselt on minu praad ainus, kus ta rahulikult isegi peki ära sööb ja näpud puhtaks lutsib), siis ega ma eriti midagi muud tegema kipu. Siiski jõulude ajal olen kõik linnud ära proovinud, mida seks puhuks valmistatakse. Suurim jama juhtus pardiga, mis isegi peale mitmetunnist küpsetamist ei ilmutanud mitte mingisugust pehmenemise märki. Ei tea, kas oli part vanadusse surnud või linnul mingi muu häda aga pehmeks ta ei haudunud ja söömata see meie poolt jäi. Õnneks oli sült olemas ja nii ei pidanud jõuluõhtul naabrite juurde sööma minema.
Vahukoore pakist ei ole õnneks kunagi magusat vahtulöödud koort oodanud aga minu tehtud kook on korra hullusti söömiskõlbmatuks muudetud küll. Elukaaslase juubeliks küpsetasin imehea (imehea seetõttu, et see tuleb alati hea välja ) rabarberitega pisarakoogi. Et pidu toimus õues, aseteti toidud õue erinevate laudade peale. Kui läks koogi pakkumiseks, selgus, et kooki pakkuda ei saanudki, sest kass oli munavalgekatte suuremas osas ära lakkunud ja mis enam kõhtu ei mahtunud, selle osa oli ta käpajälgi täis tippinud. Seekord päästis jäätis olukorra.
Ema juubeliks tehti kook, mille sisse juhtus mädamuna ja ka selle koogi maitse ei unune iial.
Lõbusaim lugu juhtus minu tehtud koogiga, mille tegin vanatädile juubeliks, et ta seda saaks oma sõbrannadele pakkuda. Koogil oli küpsisepurust põhi ja täidiseks vahukoore-toorjuustukreem mingi hapuka marjakastmega. Tundsin järgmine päev huvi, et kuidas kook maitses, mille peale vanatädi vastas, et tal ei ole aega minuga jutustada, kuna homme tulevad uued külalised ja ta teeb minu kooki ümber. Palusin täpsustada. Selgus, et vanaprouad olid koogi küll lõpuni ära maitsenud aga nii õnnelikult-õnnetult, et küpsistest aluskiht jäi lahti lõikamata ja nii otsustas vanatädi, et head kraami ei saa raisku lasta ja tegi järgmistele külalistele minu tehtud koogialuse peale uue koogi. Palusin tal selle töö pooleli jätta aga ta ei olnud nõus ja nii läkski koogialus teisele ringile. Itsitama ajab see lugu siiani.
