Toiduäpardus: viiskümmend halli varjundit toorjuustu ja kanaga
Minu esimene märkimisväärne toiduäpardus juhtus alles üsna hiljuti, kuigi iseenesest on mul kokkamises kogemusi juba parasjagu. Just seetõttu oli see apsakas eriti tobedalt piinlik.
Meil on vanemate ja venna perega kombeks vahel ühiseid pühapäevalõunaid korraldada. Kui mõne aja eest taas minu kord süüa teha oli, otsustasin pakkuda täidetud kanakintsu. Olin avastanud hakitud peterselli ja kuivatatud kirsitükkide huvitava maitsekoosluse ning tahtsin seda avastust ka teistega jagada.
Ettevalmistuste käigus vooderdasin kanakintsud seest toorjuustuga ning täitsin peterselli-kirsi seguga. Kuna toorjuustu jäi üle, tulin käigu pealt „loomingulisele ideele” kanakintsud ka väljast korralikult toorjuustuga kokku määrida. Sellel mõttel ei olnud häda seni, kuni selgus, et kana ahjus kuidagi pruunistuda ei taha ja pigem hallika tooni juurde võtab. Alles siis sain oma veast aru — toorjuust otseses kuumuses ilmselt nii käitub ja välja näebki. Soovides parimat, olin hea asjaga üle pingutanud ning hüva roa jumetuks muutnud.
Enne lauale viimist päästsin mis päästa annab ja kaunistasin kanakintsud tillivaibaga. Kuigi keegi õnneks toidu juures kahtlustava pilguga pikemalt piidlema ei jäänud, hurjutasin ise ennast küll põhjalikult, et nii totu oskasin olla. Oleks seda kana rohkem olnud, näiteks 50 tükki, oleks tolle söögikorra võinud silmagi pilgutamata välja reklaamida kui „viiskümmend halli varjundit”.
