Vürtsikas ja kuumav ingver
Ingver on Kagu- ja Lõuna-Aasiast pärit üheiduleheliste hulka kuuluv püsik, mida ammu tuntakse vürtsi- ja ravimtaimena. Ingveri ametlik ladinakeelne liiginimetus on Zingiber officinale ja taime ingliskeelne vaste on ginger, prantsusekeelseks tunnussõnaks gingembre, soomekeelseks inkivääri ja vene keeles kutsutakse seda maitsetaime lihtsalt imbir.
Muide, ingveri päriskodu aladel selle taime metsikuid vorme enam ei leidugi. Tuntumad ingveri kasvatuspiirkonnad on nüüd Hiinas, Jaapanis, Indias, Indoneesias, Vietnamis, Jamaikal, Austraalias, Nigeerias, Brasiilias, Argentinas ja USAs, eriti Floridas. Samas võib ingverit edukalt kasvatada toataimena meie tingimustes. Taim võib sirguda kahe meetri kõrguseks, kusjuures kaudselt meenutab ta välimus veidi pilliroogu või kõrkjat. Lehed on kitsad, tumerohelised. Et ingver kuulub õistaimede hulka, siis kaunistab tema vart mõnel juhul ka õiekobar. Õied ise on tagasihoidlikud — rohekaskollase värvusega ja väikese tumepurpurse või mustjaslilla tipmega. Viljaks on kupar.
Loomulikult ei hinnata ingverit mitte õieilu, vaid maa-aluse muundunud võsu ehk risoomi pärast, mille eest maksti ammustel aegadel kaalukat hinda. Euroopasse tõid ingveri arvatavasti araablased ja juba ammu enne Kristust. 3. sajandil eKr. väljaantud Apicius Caesiuse kokaraamat soovitas ingverit paljude toitude juurde. Tõsi, sellist luksust said nautida vaid jõukal järjel olevad inimesed, sest nagu teisedki eksootilised maitsetaimed, nii oli ka ingver üsna kallis. Laiemalt hakkas ingver Euroopas levima alles 13. sajandil ja seda vürtsi seostati armuelu edendava mõjuga.
Poes nii värske kui ka töödeldud ingver
Ingveri suurim väärtus on mullas peituv maitserikas risoom, mille tükikestega taime ka paljundatakse. Sageli omandavad risoomid veidra inimolendi sarnase kuju, mis ammustel aegadel andis ainest uskumiseks nende imettegevasse võimesse. Kogumiseks on parimad 8-10kuused risoomid, vanemad on liiga kiulised.
Sõltuvalt korjamisjärgsest töötlusviisist tuntakse erinevaid ingveri variante. Esiteks, naturaalne risoom, mida ka meie poodides suhteliselt odava hinnaga kaubastatakse. Värske ingveri valikul tasub eelistada kõvemaid helepruuni ja läikiva koorega risoomitükke. Loobuge ingverist, mille koor on närbunud ja otsad kolletunud.
Külmkapis kergelt niisutatud salvrätti ja kilesse pakituna säilib ingver paar nädalat, kusjuures vältida tasub nii liigset kuivust (risoom kuivab lihtsalt kõvaks) kui ka liigniiskust (võib hallitama minna). Teiseks, niinimetatud must ingver, mille saamiseks koorimata risoomitükid kupatatakse, nii et neis leiduv tärklis kliisterdub.
Pärast kuumtöötlemist järgneb põhjalik kuivatamine. Mustal ingveril on tugevam lõhn ja kõrvetavam maitse võrreldes valge analoogiga. Valge ingveri saamiseks pestakse ja kooritakse taime maa-alused osad täielikult ning kuivatatakse päikesepaistel.
Maailmas tuntakse ka pleegitatud ingverit, mida valmistatakse puhastatud risoomitükkide töötlemisel kas kaltsiumkloriidi või väävlishappe nõrkade lahustega. Ingveripulber on peeneks jahvatatud kuivatatud risoom.
Kauaaegsel säilitamisel pulbri aroomikus väheneb, seetõttu soovitatakse kuivatatud ingveritükikesi peenestada vastavalt vajadusele portsjonite kaupa enne kasutamist. Peenestatud ingverit tasub hoida õhukindlalt suletud klaasnõudes. Ingverit saab kaubastada ka siirupis konserveeritult, suhkrustatult, marineeritult, isegi sügavkülmutatult.
Eeterlikud õlid annavad põletava maitse
Ingveri vürtsika toime alus on risoomis leiduvad terava maitsega eeterlikud õlid, mille koguhulk küünib tavaliselt 1-3% kuivkaalust. Lisaks leidub ingveris vaikaineid, mis annavad taimele kuumavalt põletava ja samas mõrkja maitse. Et ingverit kasutatakse väikestes kogustes, ei oma see vürts tarbijale tähtsust põhitoitainete allikana.
Süsivesikuid ja valke leidub ingveris piisavalt, sest just nende arvelt saadakse risoomi kalorsus — 100 grammi värsket ingverit annab keskmiselt 40 kilokalorit. Paraku on sellel näidul vaid teoreetiline väärtus, sest nii suurtes hulkades mitte keegi kõnealust maitsetaime iialgi ju ei söö.
Küll aga tasub juttu teha ingveri mikrotoitainetest — vitamiinidest ja mikroelementidest. Vitamiine sisaldavad ainult värsked risoo-mitükid ning kuivatamisel läheb enamik vitamiine kaduma. Mikroelemendid kuivatamisel kaotsi ei lähe, märkimisväärselt on ingveris rauda, fluori, joodi ja mangaani. Siingi peab mainima, et vähene kasutuskogus nullib ingveri tähtsuse mikroelementide allikana inimtoidus.
Oluline loodusravim
Ingveri raviomadusi hinnatakse kõrgelt eeskätt Aasia meditsiinitavades. Hiina meditsiinis kasutatakse ingverit seedimist soodustava vahendina, mis leevendab mitmeid seedevaevusi nagu iiveldust, kõrvetisi, spasmidest tingitud teravaid valuhooge, gaasidest tingitud kõhupuhitust ja kõhulahtisust. Seedimist soodustab ingver sellega, et ergutab seedenõrede, eeskätt sülje, maonõre ja sapi eritumist. Teise valdkonnana, kus ingver on tõhus toimija, tuleb mainida valude leevendamist. Ingverist on abi peavalude, liigesepõletiku, reuma ja menstruatsioonivalude korral. Valu vastu on kasu nii ingveri seespidisest kui ka välispidisest (ingveri lisandiga mähised) kasutamisest.
Kolmas sfäär, kus ingverist tuge võib loota, on vereringe. Kõnealuse taime preparaadid mõjuvad soodsalt veresoonkonnale, langetavad mõnevõrra vererõhku ja vähendavad trombide tekke riski, vähendades vere hüübivust. Ingverist on abi ka külmetushaiguste korral, sest see vürtsitaim ergutab organismis soojateket, higistamist ning võimendab kaitsesüsteemide mõju.
Tänu eeterlikele õlide on risoomitükikestel mikroobe hävitav toime. Just viimasel põhjusel on ingverit ammustest aegadest kasutatud ka seedekulglas peremehetsevate ühe- ning hulkraksete parasiitide hävitamiseks. Ingveri mikroobe hävitavat toimet teati juba ammu seoses kergesti riknevate toiduainete säilitamisega soojas ja niiskes kliimas. Vast kõige rohkem puututakse ingveri ravitoimega kokku oksendamist vältivates preparaatides. Aasia kalurid, kes töötavad pidevalt õõtsuvates väikepaatides, tarvitavad merehaiguse vältimiseks regulaarselt ingverit. Tasub teada, et ingveril on iiveldust ennetav toime, juba tekkinud merehaiguse vastu see loodusravim ei aita.
Nagu igal mõjusalt toimival loodusravimil, nii on ingverigi kasutamisel teatud vastunäidustused. Ingver ei sobi rasedatele, väikelastele ning isikutele, kes vaevlevad krooniliste seedekulgla haavandite või neeruhaiguste käes. Samuti ei saa ingverit pruukida vürtsika toidu suhtes tundliku seedekulglaga inimesed.
Tuntud vürtsitaim pea kogu maailmas
Ammustest aegadest on ingverilisandit kasutatud erinevate jookide maitsestamiseks. Teravamaitseline risoomilisand sobib nii alkoholiga kui alkoholita jookide maitsebuketi täienduseks. Alkohoolsetest jookidest lisatakse ingverit teatud õllesortidele (ingveriõlu), mõdule, nastoikadele, likööridele, nalivkadele ja punšile.
Alkoholivabadest jookidest võib ingverilisandit kohata erinevates teedes, limonaadides, mahlajookides, kaljades. Nüüdisajal ongi kõige tuntum ingverilisandiga tee, mida soovitatakse juua külmatunde leevendamiseks, organismi vaimse ja kehalise kurnatuse leevendamiseks.
Loo nimitegelasel on kindel koht ka magustoitude maailmas. Eriti hästi sobib vähene, kuid vürtsikas ingverilisand kokku mahedamaitseliste ja magusate puuviljadega nagu banaan, melon, pirn, virsik jne. Teistest magusatest roogadest võime ingverit kohata ka erinevates pudingites, küpsistes, präänikutes, kookides, sealhulgas ka piparkookides, jäätistes, marmelaadides, Aasia maades ka kuivatatud puuvilju katvates glasuurides. Indias on pagarite elu nii lihtsaks tehtud, et müügil on mitu erineva ingverisisaldusega küpsetusjahu. Ingveri kodumaal kasutatakse seda maitsetaime ka erinevate riisi- ja lihatoitude maitsestamiseks.
Omaette kasutusvaldkond on ingveril lihamarinaadides. Esiteks annab ta lihale uudse maitsenüansi, teiseks aitab kaasa liha pehmenemisele. Tõsi, viimasega saavad hakkama vaid värskes ingveris leiduvad valke lagundavad ensüümid, mis ingveripulbris on aktiivsuse kaotanud. Ingveri lisand on sobilik ka erinevatesse hoidistesse. Tüüpiline kasutusvaldkond on kurkidest, kõrvitsatest ja erinevatest puuviljadest (peamiselt pirnidest) tehtud hoidised. Hiinas ja Inglismaal on väga tuntud ingveri ja apelsinikoorte segukeedis.
Mainimata ei saa jätta peenestatud ingveri kuulumist eri maitsesegudesse, näiteks karripulbri, tandoori ja mitmete ketšupite koostisesse.
