Isegi, kui sa ei tea, kes on Leonard Cohen, tead sa Leonard Cohenit. Sa tead teda läbi tema muusika. Tänaseni kaverdatakse tema igihaljast laulu „Hallelujah”. Lugu, mis avaldamisel täiesti tähelepanuta jäi ja ometi tänaseks üle 300 ametliku kaveri saanud on. Cohenil võttis jupp aega päevani, mil ta muusikat kirjutama hakkas, sest kõigepealt püüdis ta läbi lüüa luuletaja ja novelistina. Jumal tänatud, et need teed lörri läksid ja ta 33 aastaselt muusikat kirjutama hakkas. Cohen on hea näide, et kunagi ei ole hilja enda suunda muuta.

Kui su rollide hulgast võib leida Willie Wonka ja noore Frankensteini („Frankens-TEEN”) ning sinu lavapartneriks on olnud korduvalt legendaarne koomik Richard Pryor, siis filmimaailmas orienteeruva inimese jaoks ei vaja mees mingit tutvustust. Wilderi elu ei olnud lihtsate killast. Igapäevasest koolikiusamisest ja pilastamisest hoolimata suutis ta kõigest sellest negatiivsest üle olla ja inimesi naeratama panna. Hea huumoritaju oligi miski, mis teda sügavast august välja aitas.

Mees ei olnud tagasihoidlike killast. Ta nimetas ise end maailma parimaks ja mine tea, võib olla oli ka. Tema poksimise ajal ta seda tõepoolest oli, sest oli järjepidevalt tabelite tipus. Tema enda tehnika kirjeldus kõlas, et tuleb liikuda nagu liblikas ja nõelata kui mesilane. Siiski, olitema enda jaoks üks suuremaid saavutusi mitte poksiringis, vaid mustade ülemuslikkust propageerivast organisatsioonist (Nation of Isalam) välja astumine. Kunagi pole hilja tunnistada, et sa oled eksinud.

Kui kogu maailmale piisab sinu eesnime kuulmisest ja nad teavad, kellega tegu, oled sa saavutanud kuulsuse mõttes kõik, mida saavutada annab. Prince polnud vaid kitarrivirtuoosist muusik, vaid ta oli ka bowielik taasavastaja, mis hoidis ta muusika päevakohasena kuni mehe elu lõpuni välja. Ka oli ta ühe mehe bränd, mis tootis lugusid paljudele muusikutele, millest paljud said suurteks hittideks. Mehe lühikeseks jäänud elu võiks olla hoiatav kõigile ja õppida võiks mehe enda vigadest: hoia fentanüülist kaugele!

Enne , kui Jerry Seinfeldist sai maailma tuntuim koomik, oli seda positsiooni enda käes hoidmas Garry Shandling. Terve elu teistele koomikutele materjali kirjutanud mees võttis ühel hetkel kätte ja proovis omal käel, kuidas nalja tegemine käib ja teda tabas kiire edu. Isiklikud telešõud, millest edukad naljasaated tänaseni nalju maha viksivad. Kui midagi mehe elust õppida, siis kui sa teed midagi hästi, mille eest ollakse nõus palju maksma, siis ole ise enda peremees.

Nimi, mis tõenäoliselt ei ütle enamikele mitte midagi. Kuid mees on legendaarse bändi The Eagles asutajaliige ja kuulsa pala „The Heat Is On” autor. Lugu, mis arvatavasti kordades su peas kummitamas on olnud. Ansamblis, mis oli täis ambitsioonikaid esilauljaid, õnnestus Freyl end imekombel tagaplaanile hoida. Bänd läks ühel hetkel erimeelsuste tõttu lahku ja pidi kokku tulema vaid siis, kui põrgu ära jäätub. Bänd tuli taas kokku, aga põrgu olla tänase päevani kuum. Õppetund: tea, millal sõjakirves maha matta.

Mees, hääl, legend. Rickman oli tuntud kui näitleja, kes ei võtnud ühtegi tööd kergekäeliselt. Tema soovist rolli sisse elada, isegi, kui see oli kõige lihtsam, räägitakse lugusid veel aastaid. Mees suutis mängida kõiki rolle, mis talle ette visati – olgu see Hans Gruber, Nottinghami Šeriff või Snape. Iga kord, kui sa näed Rickmani mõnes rollis, on ta koheselt ära tuntav, kuid sa oled sisiki võimeline kaduma fantaasiatesse, millest film räägib. Õppetund: tööta oma hääle kallal. Inimesed jäävad seda mäletama.

Ta ei olnud mitte ainult suur innovaator muusikas, kui ka väga hea tunnetusega, mis muusikat viljeleda. Ta oli üks esimesi, kes mõistis glam rocki, elektroonilise muusika, grunge ja jungle muusika potentsiaali ja võttis need omaks pikalt enne teisi. Mees on ka surnust tõusnud rohkem kordi, kui Gabriel Viimsest reliikviast. Bowie õpetas meid, et mitte jääda minevikku, tuleb end jälle ja jälle taasavastada.

Maestro, kes on juhatanud enam kui sada sümfooniaorkestrit neljakümnest riigist. See on saavutus, millele pole paljudel midagi vastu panna. Tema panus muusikasse ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi, mida ta juhtis elu lõpuni on märkimisväärne.

Vähe on neid, kes mehest midagi ei tea. Aastakümneid edukat soolokarjääri ajanud mees ja ansabel WHAM! solist, on laulnud end paljude südamesse. Kui me jõulude paiku unistavalt „Last Christmas” laulu ümiseme, siis teeme seda just tänu George Michaelile. Kuid nagu paljude rambivalguses elu elavate staaridega, nii ka George Michaeli elu hakkasid domineerima alkohol ja uimastid, mis võtsid talt tervise ja ühel hetkel ka elu.