Toona tegelesid Atlandil kurseerivad Saksa allveelaevad liitlasvägede aluste süstemaatilise põhjalaskmisega – ja seda niivõrd edukalt, et viimaseid oli päris vähe alles jäänud. Briti-USA radariekraanidel oli nähtud märgatavalt paremaid päevi ning olukorda tuli nüüd kiiresti muuta – näiteks keset ookeani asuva maandumisplatvormi abil. Liitlasvägede õhujõududel jätkus küll meisterlikkust pinnale tõusnud Saksa allveelaevu kirbule võtta ning hävitada, ent suutlikkus enda lennuulatuse juures kogu Atlandit katta jättis soovida. Jäi küsimus, kuidas ikkagi nullida Saksa allveelaevade peitupugemisvõimalused.

Jääpankadel vahemaandumine kõne alla ei tulnud, sest need osutusid kergesti murduvaiks, jäämäed aga kipusid kummuli minema. Õnneks tabasid paar New Yorki teadlast üsna pea ära, et kui veele lisada kuni 14 protsenti saepuru ja see segu ära külmutada, saab tulemuseks tugeva ning edukalt triiviva moodustise. Fenomeni konks seisnes selles, et pärast väliskihi sulamist oli sisu endiselt jääs. Nimeks pandi sellele Pyke’i järgi pykrete.

Geoffrey Pyke oli oma sõiduvees ning tema superidee viimane visand kujutas endast 2,2 miljoni tonnise veeväljasurvega 600 meetri pikkust hiiglaslikku lennukikandjat, mis sisaldas tohutut külmutussüsteemi ning suutis pardale võtta 150 lennukit. Keset ettevalmistusperioodi sai aga üha selgemaks, et 100 miljoni dollari suurune eelarve kipub hinge matma ning 14-protsendise saepurusegu sellistes kogustes külmutamine on omajagu tülikaks. Liiatigi oli üliefektiivsete lennukikandjate arv vahepeal korralikult kasvanud.

Raugeva entusiasmiga üritati siiski veel konstrueerida 61-meetrist alust, kuni aastal 1944 pandi projekt „Habakkuk“ – sarnaselt Pyke’i teiste megaprojektidega – igaveseks riiulisse. Pyke ise aga väljendas enda teostamatute leiutiste kogusummat neli aastat hiljem paari hüvastijätukirja ning tühjaks söödud unerohupurgiga.