Viimastel aastatel on e-residentsuse, e-sigareti ja e-valimiste kõrvale tulnud veel üks „e”. Selleks on e-sport. Kaks asja, mis ei tohiks muidu üldse kokku käia- toolis arvutimängu mängimine ja füüsiline sport. Alles hiljuti käis meediast läbi ka uudis, kuidas üks meie Eesti oma poiss pääses e-spordi profimeeskonda ning ei oleks väga üllatav, kui peagi mõni telekanal tema mänge hilisõhtul meie silmadele edastama hakkab.
Maailmas on see ala aina populaarsust võitmas ja see pole üllatav, kuna meie elu on suures osas virtuaalmaailma kolinud, siis miks mitte ka sport. Ninakrimpsutajaid on palju, kes raiuvad, et tegemist ei ole spordiga ja isegi võrdlus on spordi suhtes alandav. Kuid neile, kelle jaoks on sport see, et panna enda võimed mingil alal proovile teise inimesega, siis on sel kõik sporditunnused olemas. Välja arvatud see otsene sportimise osa. Hoolimata selle kiirest levikust on e-spordil ka pooli, millest ei räägita, mis näitavad, et alal on veel arenemisruumi küllaga.
Valida mängimine elukutseks võib tunduda justkui see oleks kõige parem töö maailmas, kuna töö ja lõbu käib käsikäes. Kuid tegelikult pole sel lõbuga suurt midagi pistmist. Selleks, et omada pisematki võimalust proffide seas mingit tulemust saavutada ja miljoneid teenida, tuleb treenida, treenida, treenida. Ja treenida. Täpselt nii nagu tavalises spordiski. Sa ei saa minna 100 meetri stardijoonele ja mõelda, et kui raske see ikka olla võib. Saad, aga tulu poleks.
Harjutamine aitab täiust saavutada ja e-sport eeldab täiuslikkust. Professionaalne e-sportlane Ryan Towey kirjeldas suurturniiriks valmistumist: „Kõik muu jääb tahaplaanile. 12 tundi päevas oli minu jaoks vaid mänguga tutvumine, mängimine, harjutamine. Seitse päeva nädalas, viis nädalat järjest. See on täiesti hullumeelne aeg, mis ekraani ees veeta tuleb, aga see on ka väljapääsmatu, kui eesmärk on suurt raha teenida. Erinevalt tavasportlastest, kel on riigipoolsed toetused ja sageli hea teenistus, on e-sportlased ilma regulaarse sissetulekuta ja kui võistlustel häid tulemusi (loe võite) ei tule, siis tuleb jätkuvalt emalt nuudlite raha lunida.
Jalgpalluri parimaks vanuseks peetakse kahekümnendate keskpaika ja enamjaolt 35ndaks eluaastaks otsustatakse putsad varna riputada. Sarnane vanus on ka paljudel teistel spordialadel edukaim aeg. Keskmine e-sportlane aga jõuab enda mängu tippu hilisteismeeas ja on sunnitud hiire varna riputama juba siis, kui ta on vaid mõne aasta saanud ise alkoholi osta.
Kui vaadata keskmist League of Legends meeskonda, siis need on enamjaolt komplekteeritud järgmiselt: kolm 19 aastast on meeskonna põhijõud, üks 22 aastane, kes täidab justkui kapteni rolli ja üks 24 aastane vanake, kes on rohkem maskoti eest ja on seal selleks, et rääkida nolkidele jutte, mis algavad lausega: „Aga meil omal ajal...”
Kui tavasportlased peavad olema silmitsi pidevate traumadega nagu venitustega, murdudega ja muuda vigastustega, mida nende kehad kannatada võivad, on e-sportlased sageli kimpus hädadega nagu magamatus, stress ja vaimne pinge. Igal sportlastel on sageli kõige olulisem aeg väljaspool võistluseid ja trenni, et nad saaksid puhata ja lõdvestuda ja tavasportlased seda endale sageli luabada saavadki. E-sportlased elavad sageli meeskonna kaaslastega õlg õla kõrval kitsastes tingimustes, istudes silmad punnis suurte ekraanide ees, et järgmisel võistlusel natukenegi nutsu kaasa teenida.
Pealegi on e-spordis tähtsaim omadus kiire reaktsioon ja hea motoorika ning just noorukid vanuses 17-21 on nende näitajatega vanakestele (loe: 22+ aastastele) silmi ette tegemas. Isegi kui see vahe on täiesti tajumatu murdosa sekundist, on see näiteks Counter Strike mängus võidu ja kaotuse küsimus.
Seega, mis juhtub nende noortega, kes jäävad võistluste jaoks juba liiga vanaks, ehk 22+ aasta vanused? Siin on kogu küsimus personaalses brändis – kui sa oled suutnud endale tekitada fännid ning youtube ja twitch.com jälgijaskonna, võid sa veel pikalt hästi teenida. Kui seda ei tehta, siis oledki sa omapäi.
Pidades silmas seda karmi harjutuskava, mida e-sportlased läbima peavad, ebatervislikku elustiili ja „võitja saab pea kõik endale” riski, mis tähendab, et pea kõik lähevad koju tühjade pihkudega, võib tekkida küsimus, aga miks peaks üldse keegi soovima seda endale elukutseks valida? Vastus on lihtne: kui sa oled parimatest parim, teenid sa ka tõsist pappi.
Paljud parimad e-sportlased on miljonärid, kel on agendid ja magusad sponsorlepingud. Jaio „Banana” Wang teenis näiteks viimase 38 matšiga kokku 1,2 miljonit dollarit. Parimatel mängijatel ei ole probleemi teenida endale igal aastal kuuekohaline palgatšekk, mis ei ole üldse paha viis endale pensionisammast ehitada.
Raha on küll seal, aga et see kätte saada, see nõuab pühendumust ja osavust. Kui sa tahad palka, pead sa olema parem, kui kõige parem mängija. Pane turniir kinni ja sa lähed koju tunduvalt rikkamana kui tulles. Kuid, kui sa jääd parimale alla, läheb sul rikastumisega keeruliseks.
