Hannes Hermaküla arutleb: eesõigus osaleda teise inimese elus
Kreeka filosoof Aristoteles on öelnud: „Armastada tähendab lakata elamast eneses, selleks et elada teises olevuses.”
Sellele tarkuseterale mõeldes tekib mul küsimus, kuidas elan mina oma abikaasas ja milline osa minu elus on temal? Ausalt öeldes on seda antiikaja õpetlase väidet lihtsam näha oma laste elus. Kas ma elan nendes? Loomulikult. Mul on fantastiline võimalus jagada oma elu poegadega ja neid aidata. See ei ole mu kohus, see on pigem minu eesõigus. Ma ei sunni neid elama minu elu või täitma minu täitumata unistusi. Ma aitan neil leida oma kohta siin elus, niivõrd kui see minust sõltub.
Kuidas on aga lood kaasaga? Kas saan käe südamele panna ja mõelda täpselt sama isetuid mõtteid ka tema kohta? Vastuse sellele küsimusele jätan targu enda teada.
Kui palju me elame teises olevuses? Kuidas me seal elame? Kas nii, et mõlemad mahuvad elama või hoopis nii nagu pärast sõda, kui majaomanikud saadeti Siberisse ja okupandid kolisid sisse?
Armudes on inimene üsna isekas. Oleme võlutud oma tunnetest teise inimese vastu. See hämmastav uus kogemus annab meile mõneks ajaks justkui väikese laksu. Keegi on öelnud armumise kohta, et see on justkui õhkutõusmine, et siis maanduda uues huvitavas kohas. See uus huvitav koht võiks olla armastus, kus esialgne eufooria ja erutus muutub teise inimese märkamiseks, temaga arvestamiseks. Kui sinna uude kohta maanduda ja sinna püsima jääda, siis avanebki võimalus elada teises inimeses.
Seal võib aga elada mitut moodi. Ideaalis võiks see olla elu, kus mõlemad pooled tunnevad end eelkõige vabalt, turvaliselt ja mõnusalt. Kus keegi ei sõida kellestki üle, kus saab vabalt tõstatada ükskõik millise mureküsimuse või jagada rõõmu.
Samas saab seal elada ka niimoodi, et teisel polegi enam ruumi enda sees — ei oma rõõmude-unistuste jagamiseks ega ka probleemide lahendamiseks. Sest iga kord, kui mõni küsimus esile kerkib, põletatakse näpud ja jagamise või lahenduse asemel kipub tulema tüli. Kuni enam ei julgetagi midagi jagada, jääb vaid sisseharjunud stagneerunud tüütu rutiin. Üks pool laiutab teise elus…
Meenub üks mees, kes kord pulmas vestles oma naabriga ja kui oli vaja oma arvamus öelda, pöördus ta naise poole ja küsis: „Kallis, mis meie sellest arvame?”
Oma arvamust mehel enam polnudki. Või tuli kodurahu huvides kontrollida naise arvamust…
Või teine lugu. Taevaväravas käskis Peetrus paremale rivistuda meestel, kes oma elus täitsid naise käsku. Ülejäänud pidid jääma vasakule. Paremale poole rivistus tohutu rida, vasakule jäi vaid üks mees. Kui Peetrus päris temalt, kuidas tema ainsana vasakul pool seisab, vastas mees, et naine käskis vasakule minna.
Keegi meist pole õnnelik oma kaasa üle valitsedes. Ega ka end oma (abi)elus alama ja käsutatavana tundes. Inimesele on antud vaba tahe. Kui see kaob, on meie olemus häiritud.
Nii nagu meil on võime teine inimene oma sõnade, käitumise või olekuga lukku panna, on meil võime teine inimene ka lukust lahti keerata ja esile kutsuda sügavale südamesoppi peidetud asju. Elada tema elus niimoodi, et see elu õitseb.
