Hollandist pärit Inglismaa au ja uhkus – džinn

Kuidas ravida kõhuhädasid, sapikive ja podagrat? Kui oleksin 17. sajandi Hollandi tohter, siis üks hea moodus enda olukorra leevendamiseks on kasutada selleks džinni. Tänapäeval vaevalt arstid samasugust nõu annavad, sest kindlasti on kordades efektiivsemaid viise. Džinni tõestatud juured viivad just 17. sajandisse, kuigi itaallased ei ole sellega päri. Nende väitel pärineb see hoopis varasemast ajast ja hoopis saapamaalt. Selleks, et hollandlased aga seda ravimit neelata suudaksid, maitsestati seda kadakaga, millel olid ka enesel raviomadused olemas.

Britid, kes suure osa ajaloost on pidanud enda sõdu võõral pinnal, tegid seda agaralt ka madalmaades, kus manustasid vägijooki ohtralt selle soojendava toime pärast. Peale soojuse andis jook ka hea tuju ja muutis ka kõige tihedama vuntsiga naise jooja silmis kaunitariks. Nii oligi sündinud briti rahvusjook – samuti džinn. Lihtsalt nimetus sai Hollandi omast mõnevõrra teine. Kui Hollandi džinni nimetatakse genever’iks siis Inglismaal hakati seda tootma gin'i nimetuse all, millena tunneb seda praegu ka kogu maailm.

Edasi hakkas džinn levima tänu mõlema riigi koloniaalpoliitikale. Kuhu läksid sõdurid tsivilisatsiooni viima, võeti kaasa ka džinn. Praeguseks pole vast maamunal paika, kus ei oldaks tuttavad iseäraliku lõhna ja maitsega kadakamarjajoogiga.

Ülemaailmselt on kõige tuntum džinnisort London Dry Gin (kuiv džinn). See ei pea olema tingimata Londonis toodetud ja kuiv tähendab sarnaselt veiniga, et tegemist on mittemagusa joogiga.

Madalmaades toodetud džinni enamasti ei lahjendata ja jooki tarvitatakse jahutatult – põhjuseks, et need on niigi maitsestatud ja täidlased. Mõnel pool on tavaks kallata klaasi kõigepealt pisut bitterit ja loksutada seda nii, et bitter kataks klaasi seinu. Seejärel kallatakse peale jahutatud džinn.

Erinevad viisid džinni tarvitamisel

Kuiv Briti džinn on eelistatud erinevate kokteilide segamisel. Juba džinni avastamisaegadel hakati leidma viise, kuidas see mõru jook endale nauditavamaks muuta. Kui segada džinn suhkru, sidruni ja kuuma veega, saadi Gin Toddy; apelsinimahla ja sidrunilõiguga saadi Gin Twist. Troopilistes maades, Briti kolooniates, kus malaariaga võitlemiseks kasutati jälgi maitsega hiniini, maskeeriti seda samuti maitserohke džinniga. Jacob Schweppe avastas ka, et kui džinni gaseeritud veega (toonikuga) segada, saab jook täiesti uue mõõtme. Sealt sai alguse ka tänapäeval populaarne jook džinn toonikuga, kuigi hiniin ei ole enam malaariavastase rohuna kasutusel. Ka Schweppe'i nimi elab uhkelt karastusjookide lettide läheduses edukalt edasi.

Tuntuim segu sadadest erinevatest džinnikokteilidest on kahtlemata kombinatsioon džinnist ja valgest vermutist, mida kutsutakse martiiniks. Ka kuulsal James Bondil oli oma viis, kuidas ta enda Martinit joob – loksutatuna, mitte segatult.

Nagu kuulsate segujookidega tihti juhtub, vaieldakse siingi autorluse üle. Ühed allikad väidavad, et segu on alguse saanud 19. sajandi lõpul Martinezi kokteilist – Old Tom džinni ja magusa vermuti küllaltki magusast segust. Teised arvavad, et martiini sai alguse New Yorgi Knickerbockeri hotelli baarist 20. sajandi alguses, autoriks baarimees nimega Martini. Kolmanda versiooni kohaselt on autoriks Martini & Rossi firmas töötanud vermutimüüja. Kellel õigus on, ei ole teada ja pole ka enam kedagi, keda valedetektori testi tegema saata.

Ühtlasi on vaidluse all õiged proportsioonid. Džinni ja vermuti vahekord oli algaastatel 2 : 1 ja 3 : 1, muutus aga aasta-aastalt kuivemaks. Sõjaaegsele Briti peaministrile Winston Churchillile, kes olevat kulutanud jookidele palju aega ja tähelepanu, omistatakse arvamus, et hea martiini saamiseks piisab, kui liigutada vermutipudeli suud üle džinniklaasi. Igatahes sai 20. sajandil martiinist klassikaline jook nii kirjanduses kui ka filmilavadel.