Jüri Pino: Talendid, koju, kodumaa andestab!
Ju on kümned tuhanded inimesed juba loosungi „Talendid koju“ omatahtsi ja irvamisi ümber keeranud.
„Andetud, jääge sinna, kus olite!“
„Kitku, loll, kalkuneid edasi!“
„Andetud välja!“
„Andetud auti!“
Polegi kõige halvem meelelahutus. Veel eriti õelaks minnes võiks meenutada prantslaste hiljutist kõva kisa tekitanud ettevõtmist ehk mustlaste väljasaatmist. Igaühele 300 euri pihku ja koju Bulgaariasse.
Meil võiks siis andetud-talenditud välja selgitada, 300 euri pihku ja, mine, väheharitud ja väheviljakas, tööjõud, ilmalaande laiali. Eesti sind ei vaja, hoopis innovaatilisi, ettevõtlikke ja kõrgepalgalisi.
Nagu Bertolt Brecht kirjutanud: kui rahvas on kaotanud valitsuse usalduse, tuleb uus rahvas valida. Üks eesti kirjanik on kah mõne aasta eest „Loomingus“ kirjutanud toreda jutu, kuidas eesti rahva lollim osa minema saadetakse, sest eliit lihtsalt ei suuda enam sellist lollikarja taluda. Vabandust, ma tõesti ei leia praegu seda „Loomingu“ numbrit üles ega saa korralikult viidata.
Kui aga mitte eriti õel olla ja niisama ennast paralleelidega lõbustada, siis... ega pilt paremaks lähe. Ikka mingil viisil vildakas.
Pähe ronib füüreri kunagine kojukutse meie sakslastele, mõistagi. Putin sai kah millalgi mingi üleskutsega hakkama, et, Venemaa jääb tühjemaks, venelased, koju. Rohkem nagu polegi. Ja kumbki midagi sellist, mida heaks eeskujuks tuua, nagu polegi.
Või kui, siis jällegi sealt ida poolt, N. Liidu aegadest. Sõna „emigrant“ on ju sealpool mõnevõrra teistsuguse tähendusega. Pigem tähendab see põgenikku, kui inimest, kes lihtsalt läheb kuskile mujale. Ja keda kodus õieti näha ei tahetudki, pigem: seisa, verine kontra, seina äärde. Oli ju ka määratlus „valgeemigrant“. Vaenlane ja kodumaareetur.
Kuni välismaal püsib. Iseenesest jagasid ju bolševikud võrdlemisi kiiresti ära, et liiga palju ja liiga tarka rahvast on minema lastud. Mistõttu algas tasapisi tagasimeelitamine ju üsna pärast oktoobripööret ja järgnevat kodusõja nimelist verepulma. Umbes: kodumaa annab andeks, ärge uskuge vaenlasi, kased kohisevad endiselt. Ainult tulge ja lülituge sotsialistlikku ülesehitustöösse.
Eks neid tuli ka. Paadunud humanitaarina – jah, on küll juba natuke häbi – tulevad meelde Kuprin, Gorki, Aleksei Tolstoi. Kes kõik ilmselgelt propagandistlikel eesmärkidel üles osteti, et näidata – võib küll bolševike võimu all elada.
Väiksematel vendadel nii hästi vedada ei tarvitsenud. Aastakest paar nagu pilpa peal, siis koitis: mehed, meid on ikka petetud, porutšik See-Too tunnistati vaatamata kodumaa andestuslubadusele rahvavaenlaseks, lasti maha. Või saadeti laagrisse.
Aga kuhu sa enam lähed – piir lukus...
Hea, kui õnnestus mingit pidi teisele poole teade saata: ärge teie tulge, tühja see kodumaa teile andestanud on.
Ning muidugi hüpati ära. Üle piiri, hiljem turismireisilt... Muutudes kohe kodumaareeturiks. Kellele kodumaa siiski võis andestada... või ka mitte andestada.
Jah, see võib olla üle võlli võrdlus. Muidugi ei kavatsenud keegi siin maal ehitajatele, kalkunikitkujatele, itigurudele, kellele tahes, riiklikus korras elu kallale kippuda. Mingi sarnasus pigem ongi hilisema nõukaaja ärahüppajatega. Kelle ajendiks ei tarvitsenud üldsegi nii palju olla igatsus sõnavabaduse, vaid pigem Coca-Cola ja Marlboro järele. Majanduspõgenikud. Lihtsalt – mujal on parem, jõukam, kõike on saada ega pea nii palju muretsema.
Hea elu eest ju ära ei joosta, targutasid esiisad vommi pealt.
Miks peaks nüüd kõik need, kes on kah niiöelda ära karanud, järsku hakkama tagasi tulema? Ühe netikülje, projekti, sihtasutuse pärast? Et president kutsus?
Peaksid nad uskuma jääma, et Eesti on muutunud sellest ajast, kui neile tundus, et mujal võib parem olla? Et siin on nüüd sama head võimalused, jõukus, eneseteostus, tulevik, väljavaated. Mille puudumine võis neid kunagi ju lahkuma ajada. On mingi märk näha, peale lugude, kuidas kõik-kõik hakkab kohe ülesmäge minema. Ja, eelkõige, et nii jääbki. Et ei pea mingi hetk hakkama kahetsema, kui näiteks siin lubatu ei täitu, et: pole kohta siin... ja seal ka enam mitte, orki oleme lennanud...
1944. aastal ja hiljem ärakaranuid on küll tagasi tulnud. Aga neil oli ka selge märk, et saab, võib, tasub – Vabariigi taastamine. Rangemad vennad, muuseas, ei astunud enne uuesti Eesti pinnale, kui ka viimane Vene sõdur läinud oli. Siis tundus kindel.
Mis võiks nüüd olla see märk uutele väliseestlastele, et tasub tagasi tulla... Vat mitte kohe ei tea.
