Kas poisist saab mees või humanitaarabi...
Ta ütles, et soovivat abielluda ja peret luua küll, kuid meie meestes pole seda mehelikkust, kargust, järjekindlust ja tuge, millest tekiks naisele kindlustunne tuleviku suhtes. Eesti mehed olevat nagu poola humanitaarabi — väljast klantsitud, kiilakad, sisemised õmblused kärisevad ning nende mõtted on kergesti kortsuvad.
Ma olin selle peale nukker, olen veel tänagi.
* * *
Viimased aastad on me ümbrus ikka suuresti muutunud. Kõigil näikse õigusi juurde tulnud olevat, aga kohustustest räägitakse avalikult poole suuga. Avalikkus ise ongi poole suuga, sest avalik tekst ja tegu on kõik internetis. Kõikvõimalikel kodulehekülgedel. Osadeni meist see ei jõua.
Aegajalt arutatkase rahva tervise ja tuleviku üle. Soorollide analüüsides tundub et, jäme ots on naisõiguslaste käes. Seegi on poos.
Kaunis ja hakkaja tüdruk ilma kreemide, kõõmavaba šampooni, aeroobika ja puhatama tundeta pole mingi tots. Naised vahetuses, naised kandmises, naised müügiks — see näikse oluline olevat. Aga toodud temaatika feministe ei häiri. Võim, toetusprogrammid ja edetabelikohad küll.
Poisse lubatakse avaliku jutu sisse gei-temaatikast kirjutades. Või siis jõumeeste lõunaid näidates. Meestel ongi pisut sant seis, sest kui nad just kurja ei tee, pankrotti ei ole läinud või oma poliitkohtade pärast ei kakle, siis pole neid olemaski. Siiski-siiski — uppunud, kadunud või sodiks sõitnud poistest räägitakse sadu kordi rohkem kui mõistlikest tahtejõulistest ja kõlblusmeele järgi elavatest noortest meestest.
Me ei pruugi teada saadagi milline põlvkond tänastes jahujõudude üksustes kasvades tegelikult välja hakkab nägema ja milliseid tegusid meie euromehed oma virtuaalmaalimas tegema hakkavad. Sest, see ei näi kedagi eriti huvitavat. Ometi rahvuse eluspüsimine on poiste arendamine siiski oluline.
Nii võttes on minu jutt kui esiaja talupoja raske lapsepõlve lugejate ette manamine. Aga olgu pealegi, vahest just see meie rahva siiani välja elada on aidanud.
Poiss oli aastasadu perre, suguvõsasse, kogukonda, riiki oodatud kui pärija, perenime edasikandja, kui töömees, kui sõjamees, kui juht ja kui vanem. Kõiki neid ja palju teisigi rolle tuleb mehel oma teel kanda. Kanda väärikalt, sest peres ja paarsissuhtes toetutakse just temale. Naine valib saadaolevate seast omale sigitaja ja kaitsja. Lootusi täites peab mehel võimekus endasse eelnevalt kogutud olema. Selle kogumi eest vastutavad laste vanemad.
Kõik algab hoiakutest
Ma väga soovitan nii kiiresti kui võimalik kõiki lapsi kasvatades pisike järglane võõrutada kõigist võltsist — mugavast-kiirest ja kirevast. Võõrutada nii kiiresti kui võimalik, hoolimata sellest, et ega need abivahendid kahjulikud ei olegi. Ainult sageli muudame end nendest sõltlasteks. Pampersid olgu vaid episoodiliste vajaduste rahuldamiseks. Seda siis ajast kui jõmm juba tatsab. Võib-olla kord päevakese jooksul kui õuekäikudel olete. Tehiskeskkond, kus ta ei tunne ei sita, ei kuse vängust oma nahal, ninas ja silmade all, panevad alguse vanemate hoogsale loogikale — kõike saab poest. Muuseas, sealt saab ka pissipoti.
Laps hilineb oma vajaduste teadvustamisel pea aasta, teinekord rohkemgi. See on tema arengus kaotatud aeg. Ja toitumisharjumused olgu võimalusel ikka emapiimalised ja koduköögilised, mitte nende asendusainete purgilised. Vaadake, milliste massiliste allerginähtudega on lääne riikide lapsed!
Arvatakse, et lapsega tegelemine peab olema mugav. Järglase kasvatamine mugavuse aste on küll üsna viimastel kohtadel kui pere suurenemisest mõtleme. Lapse tegemise oskus pole ja mingi oskus. Pigem instinkt ikka.
Lapse teadlik kasvatamine on looming
Enamus titade kandekorve on pea hukatuslikud lapse vastupanuvõime arengule, allergiate ja mine tea milliste ettetulevate vaevuste hoogustamisele edaspidises elus. Vits tuleb välja võtta neile, kes maimukese enese vöökohast allpool kanda võtavad või titekorvi teinekord lausa põrandale panevad!
Laps ei ole asi ja teie ainuomand. Ja ta ei ole mänguasi. Ta on rahva liige, väike, aga ikka liige. Titapõlve pole tarvis talt tema pesas ära võtta. Kui esiema viis kätki heinamaale, siis oli see tööümbrus looduslik ja maimu jaoks puhas. Mitte nii nagu nüüd, kõhu- ja seljakottidega trammis või turul trügides. Mida me poosetame? Mõni õigustab ka veel: laps saab kogemuse kui me aastase või kahesega turismireisile läheme. Ärge ajage jama ja teadke, et üks suurmees on öelnud: “kogemus on nimi, mille inimesed panevad oma rumalustele”.
Kui poiss jalad alla võtab, hakkab selguma juba täpsemalt tema sisemine loom. Ja siin on vanemale oluline vaatlus-suunamistegevus. Kas ja kui palju maimul jõudu on, kuidas on lood jonniga ehk sihikindluse-tahtejõu algetega. Lapse suunamisel pole vanemal palju aega antud. Vaevalt aasta, poolteist, sest kolmanda eluaasta lõpuks peaks sugukonna tulevase vanema iseloom välja kujunenud olema. Arstitädi juures käies on lisaks mõõtmisele-kaalumisele ja mõne punetava koha ettenäitamisele ja salvi saamisele oluline alati ka vestlus teemal — mida üks või teine liikumisharjumus või püüdlus väljendab. Kuidas korrigeerida vajakajäämisi, turgutada tahtejõudu, tähelepanuvõimet.
Jätkuvalt on kurjast laste soorollide varajases eas negatiivne teadvustamine: no mida sa niheled, ega sa mõni plika ole; kuidas sa räägid, ega sa mõni poiss ei ole. Meie lasteaedade õpetajatel on oma pingelise töö juures üpris palju õppida, et muuta oma tööhoiakut — lastehoiu teenuse pakkumisest, loominguliseks tööks hoolealuste arendamisel. Veel valusam on kui kogu lapse tuleviku kujundamine jäetaksegi lasteaednike hooleks.
Lihaseharidus ja kõlblusmeel
Füüsilise võimekuse pidev tõstmine, mitte musklite vaid vaimujõu pärast, on ülioluline poiste kasvatamisel. Sooritusvõimete suunamisele ning eneseusu turgutamisele on tarvis eelkõige isal väga suurt tööd teha. Aga kui isa polegi. Teist tiiba jäetaksegi poisi juures sageli külge kasvatama.
Mõnikord jääb vaimujõu arendamise möödapääsmatu samm astumata ja keskendutakse vaid muskli võimekusele ja võrdlusele naabripoisiga. See on ühekülgne ja ei anna poisi tuleviku suunamisele kasu. Võrdlus on vajalik kuid võiks olla tahaplaanil. Kõik ei arene ühtlase hooga. Aga vaimu allajäämist on pea võimatu kompenseerida. Ninnu-nännutamine on siinkohal lausa kuritegu noore hinge tulevikku silmas pidades. Mees peab nõudlikuks-rangeks kasvama eelkõige enda suhtes.
Noore mehepoja järjekindluse arendamisel on koduste kohustustel-töödel oma oluline osa. Enda eest hoolitsemine algab ikka hommikusest voodi ülestegemisest, isiklikust hügieenist. Ka poisi iseseisva tegutsemise arendamine peaks ta teatud ajaks omapead jätmisega või jõukohase orienteerumisülesande lahendamise kaudu vajalik olema. Liiga ei teeks teatud rahasumma eest vajaliku ostmine ja arveldamine. Lisaks lihaseharidusele, mida tuleb käsitleda kui vahendit vaimsete ülesannetega toimetulekuks, on mehepoja kasvatamisel eriti oluline kõlblusmeele arendamine ja sellealase reeglistiku olemasolu. Algul koduses ringis, pärast ka suhtluses väljaspool kodu.
Tähelepanuvõime pole kaasasündinud oskus. Mida tähele panna, kuidas olulist ebaoluliset eraldada, see on oluline ja arendatav. Kuidas inimesed riietuvad, kübarat-kaabut kannavad, kuidas astuvad-istuvad, kuidas tervitavad, kuidas teineteisest mööduvad. Lauakombed, seltskondlik vestlus — kõik see nõuab tähelepanu ja seda on teadlikult tarvis suunata. Rõhutada tasub — reeglid aitavad ümbritsevas orienteeruda, nad ei vangista nende järgijat. Hoopis aitavad.
Ja kõige lõpuks kui te eelnevaga hakkate toime saama, jääb ikkagi üks ja peamine konkurent teie perre alles. See on televiisor, kes võtab järjekindlalt õpetatut teise suunda kallutada. Kuid seegi konkurent on võimalik oma liitlaseks muuta. Tarvis on vaid koos arutledes kindlad saated oma koju lubada. Teised jäävad teistele.
Siis tulevad koolikohustused. Käistletu põhjalikult läbi tegemata võivad tekkida esimesed olulised raskused, sest ei olda valmis elunügimises võrdväärselt osalema.
__________________
*) MÕNI MÕTE on Naisteka uus sari, milles tähelepanekuid elust endast teevad inimesed meie ümbert ja kõrvalt. Olgem siis tähelepanelikud!
