Primaadi kohta on inimestel keskmise suurusega munandid ja on märke, mis viitavad selgesti nende hiljutisele kahanemisele, kuid need suudavad siiski toota seemnepurskeid, mis kubisevad sadadest miljonitest spermatosoididest. Koos spermakonkurentsiks kohanenud peenisega vihjavad inimese munandid tugevalt sellele, et ürgnaistel oli ühe menstruaaltsükli vältel mitu armukest. Inimese munandid on kuivavate õunte võrdkuju novembrikuu õunapuul — kärbuvad meeldetuletused möödunud aegadest.

Selle hüpoteesi kontrollimiseks peaksime leidma, et peenised ja munandid erinevad rasside ning kultuuriliste gruppide seas. Kui söandame otsida, leiame need erinevused — teoreetiliselt seetõttu, et lähemas ajaloos on spermakonkurentsi intensiivsuses silmapaistvad ja järjekindlad erinevused.

Kuna sobivus on kondoomide toimivuse mõistes nii tähtis, siis Maailma Terviseorganisatsiooni juhised täpsustavad eri suurusi maailma eri paigus: 49 millimeetri laiusega kondoomid Aasiasse, 52 millimeetri laiusega Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse ning 53 millimeetri laiusega Aafrikasse (kõik kondoomid on pikemad kui enamikel meestest eales vaja võiks minna). Hiina siseturule toodetud kondoomid on 49 millimeetrit laiad. India Meditsiiniliste Uuringute Nõukogu tehtud uuringu järgi on umbes 60 protsendil India meestest kolm kuni viis sentimeetrit lühem peenis, kui on kirjas kondoomide tootmiseks avaldatud rahvusvahelistes nõuetes, ning see põhjustab sagedast kondoomi mahalibisemist ja ebaõnnestumist.

Ajakirjas Nature avaldatud artikli andmeil kipuvad Jaapani ja Hiina meeste munandid olema keskmiselt väikesemad kui europiididest meestel. „Erinevused kehasuuruses määravad seda näitajat ainult pisut,” järeldasid uuringu autorid. Teised teadlased on neid üldsuundumusi kinnitanud, leides, et keskmiselt kaaluvad munandid asiaatidel 24, europiididel 29–33 ja aafriklastel 50 grammi. Harvey ja May leidsid samuti ajakirjas Nature avaldatud artiklis, et inimrasside seas on munandisuuruses selgeid erinevusi. „Ka valimi vanusevahet kontrollides on näiteks täiskasvanud taanlaste munandid üle kahe korra suuremad kui hiinlastel,” järeldasid nad. See on palju suurem vahe, kui lubaks ennustada eri rasside esindajate keskmised erinevused kehasuuruses. Eri hinnangute järgi toodavad europiidid päevas umbes poole rohkem spermatosoide kui hiinlased (185–235 x 106 ja 84 x 106).

Kallis lugeja, me ujume ohtlikes vetes, mis vihjavad sellele, et kultuur, keskkond ja kombed võivad peegelduda anatoomias, pealegi suguelundite anatoomias. Kuid kõik tõsiselt võetavad bioloogid ja arstid teavad, et anatoomilised erinevused kajastuvad ka rassiti. Hoolimata nende teemade juuksekarva otsas rippuvast tundlikkusest oleks rassilisele taustale mittemõtlemine haiguste diagnoosimisel ja ravimisel ebaeetiline.

Tahtmatus siduda kultuuriliselt karistatavaid kombeid suguelundite anatoomiaga on siiski osaliselt sama palju põhjendatav nii raskustega leida usaldusväärset ajaloolist teavet naissoo tegelikust liiderlikkusest kui ka selle materjali emotsionaalse plahvatusohtlikkusega. Pealegi tuleb arvestada toitumise ja keskkonnateguritega, enne kui seksuaalse monogaamia ning suguelundite anatoomia seotuse kohta saab mistahes tõelisi järeldusi teha. Näiteks sisaldavad paljud Aasia toidud suurtes kogustes sojatooteid, samal ajal kui paljud lääne inimesed tarbivad palju veiseliha. On leitud, et mõlemad põhjustavad munandite suuruse ja spermatogeneesi kiiret põlvkondadevahelist kahanemist. Arvestades seesuguste uurimuste vastuolulisust ja paljude muutujate kõrvaldamise keerukust, ei ole vahest üllatav, et see on ala, millesse vähesed teadlased söandavad siseneda.

Katkend Christopher Ryani ja Cacilda Jethá raamatust “Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas”, milles autorid lükkavad ümber peaaegu kõik, mida arvame end seksist teadvat.