Olen pikalt mõelnud, mida kirjutaksin mootorratastest, kui mul palutakse selgitada, miks tsiklitega sõidan ja teel olemist naudin või mis mind selle elustiili juures paelub. Kummalisel kombel jõuan alati mõttekäiguga tagasi ühe äärmiselt trafaretse ideeni, milleks on vabaduse tunne. Sellel puudub loogiline seletus, kuna elame ühiskonnas, mis on vabam kui iial varem. Rikkust ja võimalusi on jalaga segada, nuriseda pole millegi üle. Põhjus on vast selles, et tsikli seljas istudes vastutan ma üksnes iseenda eest, kõik argijamad ja olmemured on maha jäetud ning ratta võib keerata suunda, mis just parasjagu kõige enam paelub.

Üsna paradoksaalselt sõidavad enamik inimesi tsikliga mitte selleks, et poodi piima järele minna, vaid et end korraks kõigest välja lülitada. Saata kuradile töökõned, pereeelarve, korteriühistu koosolek, jalutuskäigud koeraga, nõudepesu ja õhtune teater, keerata tsikliga suund suvalisse ilmakaarde ja lihtsalt sõita. Ühtlasi näeme tsikli seljas tihti paremad välja, kui tegelikult oleme, aga see on teine lugu. Keskendume pigem sellele, kuidas teha valikuid, kui on mõte naise keelust ja sõprade naerust hoolimata mootorratas osta.

Kaherattaliste valikul arvesta oma elustiiliga

Sarnaselt spordiala või koera valikuga tuleb tsikli puhul mõelda, milline on inimese elustiil ja mis eesmärgil mootorratas muretsetakse. Ei ole vaja valida tsiklit, millega sõit on tüütu ja kus ratas võib pärast esimest hooaega garaaži seisma jääda. Tekib aga mõistlik küsimus: kuidas ma tean, mis stiili tsikkel mulle meeldib? Valida on ju nii matkamise, linnasõidu, metsaaluse krossi kui ka ringraja vahel? Kas valida bike, enduuro, linnatsikkel, chopper, coffee racer või midagi vahepealset? Õige valikuni on kaks teed: nuiata sõpradelt erinevaid rattaid laenuks või tuiata tsiklipoodides ja endale seal mingi loogika luua.

Rääkides jälle isiklikust aspektist: mulle meeldib mõistliku kiiruse piires lihtsalt maanteed, kruusa ja matkaradu künda, uusi külasid ja linnu läbida. Seda nii Eestis kui ka kaugemal. Ideaalsed sõidud on näiteks tiir ümber Hispaania, Tallinnast Roskilde festivalile või eelmise aasta sõit Ateenast Musta mere kaldaid pidi Tallinna. Minu eelistus on matkamine, mida on mugav teha kas hea enduuro mootorratta või linnarattaga, mis mõlemad võimaldavad sõita väga erinevatel maastikel.

Tsikkel on kui kärakas, üksnes targad jäävad ellu

Hea sõber Soomest tavatses kevadel lumeminekuga saata mulle sõnumeid, milles oli harilikult ainult kolmetäheline arv ehk 300 koos pildiga spidomeetrist, mille seierid näitasid sama kombinatsiooni. Mees tähistas igal kevadel sõiduhooaja algust, vajutades oma bike’ist kodulähedasel Kehä I linnaringil autode vahel välja kolmsada kilomeetrit tunnis. Mõned aastad tagasi enam sõnumeid ei tulnud. Hiljem sain teada, et sõber oli ühel samasugusel hullamisel betooni vedava rekka alla sõitnud ja mees kühveldati labidatega ämbritesse, et oleks midagi matta. Tegemist oli väga pika kogemuse ja heade sõiduoskustega motomehega, kellele said saatuslikuks lihtsalt halb juhus ja absoluutselt valesti valitud sõidukiirus.

Mootorratta selga istudes võtame enda kanda kordades suurema riski kui kodus telekat vaadates. Suures vabaduse ihas ja soovis adrenaliiniga end elavana tundma panna tuleks mõelda, et kui 50 kilomeetri pealt autoga avarii tegemine on valus rohkem rahakotile, siis sama õnnetus tsikliga on lihtsalt kuradi valus. Punkt. See on lihtne tulema, kui sõita ei osata, aga heeblit meeldib keerata. Mootorrattasõit on võrreldav alkoholiga, see on tarkade inimeste nauding. Mõeldud neile, kes oskavad doseerida ja mõistlikult tarbida. Nautida tuleb sõitu, mootorimüra, kaunist ilma, seltskonda, kuid kõige enam seda tunnet, kui tervena koduukse juures mootori välja suretad. Sõitke turvaliselt!

Me pole piisavalt rikkad, et osta odavaid asju

Lause kehtib kaherattalisele lisaks vajamineva varustuse osas. Kiiver tuleks osta pigem kallim ning õige peakatte valikusse peab aega investeerima. Kogemus näitab, et kiiver peaks linnasõidul ja maanteedel matkamisel olema võimalikult värviline, valge või muul moel silmapaistev. Ma möönan, et ülimalt vinge on üleni tumedasse riietatuna musta tsikliga läbi pimeda linna kihutada, jättes maha üksnes pidurdustuledest tekkinud helke. Kahjuks lõppeb see sõit varem või hiljem mõne auto kapotil, sest isegi päevasel ajal ei näe autojuhid musta riietatud kahel rattal kaasliiklejat.

Inimsilm tajub liikumist, veelgi paremini sellist, mis on värvilt oma taustast erinev. Kuna enamik sõiduriideid valmistatakse mustad, on kiiver see, millega end märgatavaks teha. Kiivri hinnast sõltub ka, milline on selle isoleeritus ja helikindlus, samuti see, kas peakattesse on sisse ehitatud raadiosaatja/-vastuvõtja. Valikus on lahtised ja kinnised kiivrid. Otsus sõltub isiklikust eelistusest: matkal on selgelt parem lahti käiva esiosaga kiiver, samas vähendab see konstruktsioon oluliselt peakatte tugevust.

Kui muud riided on vaja osta lihtsalt mugavust ja väljanägemist silmas pidades, siis kaks eset, millele tuleb tähelepanu pöörata, on kindad ja saapad. Saapavalik sõltub otseselt sõidustiilist ja -kohast. Juhul kui eesmärk on üksnes sõita, tuleks valida tugevama tallaga saapad – nii ei väsi jalg liigselt. Kui matkamise ajal on vaja aga näiteks ka jalgsi tiirutada, sobib rohkem pehmem tald. Kindad tuleks valida vastavalt temperatuurile. Nii lihtne see ongi.

Kõik muu on ebaoluline lisainfo. Kui ratas on kontrollitud ja riided ilmale vastavad, tuleb ainult suund valida ja nagu öeldakse, sõita silmapiiri suunas täpiks.