Kogenud matkaja kogemus: miks peaks iga mees vähemalt korra mägedesse rändama minema?
Matkamisega on suhteliselt lihtne — sa kas oled matkaja või ei ole. Selle tunneb ära tavaliselt esimest korda matkale minnes ning esimeste raskustega tegeledes. Kui sa ei ole matkaja, siis hakkavad üsna kiiresti pihta probleemid (külm on, jalg valutab, pael tuli lahti, kotil on mingi mügarik täpselt keset selga jne) ja isu tegutseda kaob ära. Kui sa oled matkaja, siis on kõik probleemid peale isikliku surma ja lahtise koljuluumurru suhteliselt ületatavad. Naeratusega.
Ja kui sa oled matkaja, siis pole vahet, kas istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal. Igal juhul oled matkaja.
Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud veidi üle kolmandiku ehk tõusnud minu listis olevast 206-st riigist 69 kõrgeimasse tippu (lisaks tervele Euroopale, kus on loodusgeograafiliselt 45 riiki veel Austraalia, Malaisia, Singapur, Jaapan, Lõuna-Korea, Iraan, Omaan, Türgi, Küpros, Maroko, Tansaania, Rwanda, Burundi, Egiptus, Mehhiko, Guatemala, El Salvador, Honduras, Nicaragua, Costa Rica, Panama, Kuuba, Argentiina, Tšiili). Kui tahaksin näiteks oma kuuekümnendaks juubeliks kogu listi ära teha, siis peaksin tõusma igal aastal keskmiselt 7 riigi kõrgeimasse tippu.
Mägedesse sattusin ma esimest korda 1991 aastal 16-aastasena ja pigem turistina. Kuid kui saad ronida 3000 meetri peale ja näed, et tipud ümberringi on veel mitu kilomeetrit kõrgemad, siis on see üsna võimas tunne. Võimas, sest vahepeal peab minusugune aru saama, et oled väike.
See on ka nüüd kindlasti üks peamistest põhjustest, miks ma ikka ja jälle 4-5 korda aastas kõik mugavused ja turvalise ümbruse maha jätan ja lähen. Keegi või miski peab mu maa peale tagasi tooma. Aga ma muidugi valetaksin, kui ütleksin, et see on ainus asi mis mind mägedesse viib ning et naudin protsessi ennast ja minu jaoks tipp ise oluline ei olegi. On küll. Sest see on võimas tunne, kui pärast igat järjekordset puhkepausi ja soovi ots ümber pöörata taas edasi lähed ning lõpuks kohta jõuad, kus ükski asi enam vaatevälja ei piira. Ja ümber on ainult sellised inimesed, kes mõistavad sinu naeratuse tähendust ja samas tegutsevad otsekohe kui ütled, et me peame kohe alla laskuma hakkama, muidu saab aeg otsa.
Ja mulle meeldib see, et kui lähed raskele matkale 96-kilosena, siis naased sealt poolteist kuud hiljem 88-kilosena. Ma ei ole väga teadlik treenija ja seetõttu olen läinud seda teed, et teen trenni mõttes ainult seda, mis mulle meeldib, mitte ei treeni spetsiaalselt mägede jaoks. Mängin kossu ja kõnnin palju, sest mägedes tuleb ka peamiselt kõndida. Lisaks kasutan igat võimalust teha füüsilist tööd võimalikult pikka aega järjest ja niimoodi, et keha on õhtuks täiesti läbi. Ja siis teen veel natukene.
Väga oluline on oma keha kuulata ja tunda. Mõni inimene peab tarbima 5 liitrit vett päevas, et mägedes üldse elus püsida ja tööd teha. Teisele piisab kahest liitrist. Mõni peab hammustama tüki šokolaadi iga poole tunni tagant. Mina võin liikuda terve päeva ainult hommikusöögi peal ja süüa alles õhtul. Mitte, et ma kunagi päeval ei sööks. Aga ma ei pea.
Kuidas matkamisega alustada?
Tegelikult on mitmeid võimalusi. Mina soovitan alustada tasapisi ja näiteks mägede puhul madalamatest ja vähem tehnilistest (Tatrad, Karpaadid, Hispaania ja Portugali mäed, Rootsi ja Norra). Kui aga ambitsioonid on kohe 4000-5000 meetri peal, siis soovitan liituda mõne kogenud matkapundiga või uurida maad Eesti Matkaliidu kaudu. Tavaliselt nad teavad, kellega tasub rääkida. Kui satute kogenud juhiga matkale, siis ei pea kõiki vigu ise järele proovima ja saab parema elamuse. Samuti oskavad head matkajuhid riskid minimeerida ning võimalus hätta sattuda jääb oluliselt väiksemaks. Ja kui ka jäädakse hätta, siis teab juht tavaliselt väga hästi ka seda, kuidas olukorda lahendada.
Kui näiteks rääkida mägedes hukkunutest, siis mõned aastad tagasi vaatasin ma viimase paari aastakümne õnnetuste statistikat. Mägedes oli peale 1991 aasta taasiseseisvumist hukkunud tollel hetkel täpselt 20 eestimaalast. Ja ainult 2 neist olid mägironijad/alpinistid. Ülejäänud olid omal käel ja parimal arusaamisel mägedesse läinud turistid/matkajad, kes mägesid veel vajalikul määral „ei lugenud“. Nii räägib statistika.
Miks üks mees peaks mägedesse matkama minema?
Ega ei peagi, aga minu arust on mäed päris heaks indikaatoriks, et kas sa oled alati mees. Et kas sa suudad jääda meheks ka siis, kui on väga raske. Ja kas naised jäävad sinu jaoks naisteks ka siis, kui sul endal on väga raske. Kas sinu vaimne ja emotsionaalne areng on toimunud füüsilise arenguga käsikäes, või on füüsiline areng pika puuga eest ära kihutanud?
Sest murdumised mägedes on pigem vaimset laadi.
Kui rääkida tervisest ja väljanägemisest, siis minu hinnangul on mägironijad võrreldes paljude teiste alade harrastajatega ka viie-kuuekümnesena üsna heas vormis. Parimaks mägironija eaks loetaksegi muide vanust 35-55 aastat. Ja kuna tegemist on ikkagi kestvusalaga, siis saab seda harrastada kuni väga kõrge vanuseni välja.
Andres Karu soovitus Eesti mehele: „Eesti meeste ülesanne laiemalt võiks aastal 2015 olla elus püsimine kõrge eani. Et me oleksime võimalikult kaua oma laste ja naiste kõrval. Ning selle saavutamiseks tuleb minu arvates tähelepanelikumalt oma keha kuulata ning vahel ka pidureid vajutada. Ning harrastussporti teha nii, et meist ei saaks harrastustippsportlased.“
Mägedes tark ei torma.
Paljudele tekkida võivatele küsimustele leiab tõenäoliselt vastuse minu kodulehelt.
Leia sinagi oma hobi. Vaata siia!
