KUI NOORTE VERI VEMMELDAB: Ida-Euroopa noormehed otsivad suurlinnades õnne
Ranta on 15-aastane Rumeeniast pärit noormees, kes vanuselt näeb mõnevõrra vanem välja, nagu võib ilmselt väita iga eastern boy kohta. Just sellise üldtuntud nimetuse on pälvinud õnnetotsijatest noormehed Rumeeniast, Bulgaariast ja teistest uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kes pagenud vaestest kodustest tingimustest, sageli ka poliitilistest, sotsiaalsetest tagakiusamistest tingitud asjaoludel. Põhjusi leidub paraku teisigi. Näiteks jõudis eelmisel aastal suure menukina Euroopa ning Ameerika, Kanada filmilevisse noortest meesprostituutidest jutustav film "Eastern Boys," mille sündmused arenevad Pariisis. Enesemüügist, meestevahelisest armastusest, kuid ka kannatustest pajatav lugu pälvis kõrge tunnustuse 2013. aasta Veneetsia filmifestivalil.
Ranta, minu vestluskaaslane, pole siiski prostituut. Ta ei mõtlegi sellele, kuigi teab endavanuseid rahvuskaaslasi, kes odavalt keha tänavatel, rongijaamades ning internetis nii meestele kui ka naistele müüvad, kaotades sageli kõik oma õigused, olles kupeldajate, narkootikumide küüsis. Kokkuvõtlikult – nad on inimkaubanduse ohvrid, millest pajatab paljuski ka eelpool mainitud suurepärane linateos.
Taskuvaraste paradiis
Ranta otsib õnne mujalt. Katsetab võimalusi paremasse ellu siirduda Pariisi tänavatel koos tuhandete 12–17-aastaste, vahel vanemate kaaslastega, olgu nendeks noormehed või neiud. Enda sõnul nad töötavad. Varastavad. See on nende töö, olgu asukohaks: Pariis, Rooma, London, Stockholm või mõni teine majanduslikult atraktiivne piirkond, kus liigub reaalne raha. Reaalne raha - see tähendab jõukat püsielanikkonda, asukohamaa EL-i kuulumist ning turiste tervest maailmast, ennekõike Aasiast.
Laias laastus võib kinnitada, et kõik eastern'id hoiavad omavahel kokku, sõltumata oma tegevusalast. Suhestumine on ühene – oleme õed ja vennad, nii sõjas kui ka armastuses. Peaaegu kunagi ei reedeta üksteist; ühe või teise väiksema, suurema grupi tegevust, piirkonda, liikmeid, kindlasti mitte perekonda, sugulasi. Easterne ei suuda rääkima panna isegi ametivõimud, politsei, maalt väljasaatmine. Nad teavad, et neil on alati vaba voli tagasi tulla. Oleme ju kõik üks suur, solidaarne Euroopa.
Tean paljusid tänavatel, metroodes, rongijaamades tegutsevaid rumeenlasi, romasid jt, kelle tegevus pole legaalne, kuid Rantaga olen viimaste aastate jooksul enim kokku puutunud. Viimati leidis see aset paar nädalat tagasi, kui ta minu silme all jaapanlasest turisti tagataskust rahakoti pihta pani. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et märgata suutsin rahvasummas seda ilmselt vaid mina, taibates, miks metroopeatuse treppidel korraga nii palju ühest rahvusest ja enam-vähem ühes vanusegrupis noori viibib. Pealegi veel turistide piirkonnas!
Minu hüüatuse: "Ranta!" peale, pööras pruunisilmne noormees pead, kahvatus hetkeks, viskas rahakoti maha ning pani koos grupikaaslastega jooksu. Ta teab, et olen informeeritud tema elukohast, tegevusest, sõpruskonnast, sest ise aastaid tagasi olude sunnil tänaval elades, suhtlesime mitmel korral ja mitte väga sõbralikul toonil, kuni esimese arreteerimiseni politsei poolt, millega püüti rumeenlaste tegevust takistada.
Teist võimalust pole antud
Otsustasin Rantaga jutu peale saada ja hüüdsin üle tänava: "Ma tahan sinuga rääkida! Lihtsalt rääkida, palun!"
"Miks?"
"Soovin teada, miks sa seda teed?"
Laiutades käsi, kostus vali vastus: "Ma tahan elada!"
"Aga see pole ju aus!"
"Tean, aga meile pole teist võimalust antud!"
"Aga, kui..." proovisin midagi alustada, teadmata, mida täpselt tahaksin sõnada. Endalgi oleks justkui okas kurgus, mõru maik suus ja piinlik olnud. Siiski märkasin, et Ranta ajab oma sõpru endast eemale, arusaamatus keeles mingeid korraldusi jagades ning suundus otsejoones minu juurde.
Kutt oli võrratult stiilselt riides, lõhnas eksklusiivse parfüümi järele. Tema jalatsid kõnelesid raha-keeles. Silmad sädelesid, olles pisut tagasi- ja alalhoidlikud, kuigi ma polnud kindel, kas nendesse vaatamine loob minus usku kutsikasilmade siirusesse. Kõike seda kroonisid loomulikult täiuslikult läike-geelide ja -lakkidega sätitud soeng, ilmselt kassikullast käekell, kaelakett, kõrvarõngas ja paar sõrmust. Hilisema vestluse käigus selgus, et üks sõrmustest on kihlumise märgiks. Rantal on endast kaks aastat vanem pruut, kellega planeeritakse mõne aasta pärast abielluda, kuid lastele mõeldakse juba lähiaegadel, kui ainult majanduslikult "hakkaks rohkem vedama."
Võime eurooplastena eastern'e nimetada: mustlasteks, bulgaarlasteks, rumeenlasteks, romideks, kelleks tahes, kuid iga kohtumine mõne selle rahvuse esindajaga tõestab mulle, et nad elavad kirega.
Vestlus Rantaga kestis tunde. Ma ei tea, kui palju saan sellest uskuda, kui palju peaksin maha salgama, kuid tahan loota, et selles on oma tõde. Lõppude-lõpuks on koik eastern'id olnud ajast-aega tagakiusatud rahvad, sõltumata oma rahvusriigi olemasolust või piiride eksisteerimisest, mitte eksiteerimisest. Sellest tulenevalt pole neil olnud võrdseid võimalusi, võrreldes arenenud Euroopaga, ligipääsule heale haridusele, mis looks soodsad tingimused rajada fundamentaalselt tugev ühiskond ning selle kaudu arenenud riik.
Hüljatud rahvad meie keskel
Isegi täna, kui oleme ühtses Euroopas vennasriigid, pole tugevamad ühiskonnad soovinud ega tahtnud tähelepanu pöörata easternide kaasajale. Kui keegi aga laias ilmas, siin meie eneste keskel ei mõtle meie endi liikmeile tänasel päeval, siis ei saa easternidel tekkida ka paremat homset. Kui seda ei kujune neil, ei sünni seda Euroopas tervikuna.
Eastern'id on hüljatud rahvused meie endi keskel, keda paljud põlgavad ning salgavad endi tegemata tööde pärast. Mustlaslaagrite hävitamine Euroopas, inimestele elamiskõlbmatute elutingimuste loomine, easternide tagasisaatmine sünni(asu)maadele, näitab Euroopa tegeliku palet. Euroopa suutmatust tulla toime iseenda kriisidega. Palju lihtsam on kaigaste, rusikatega vehkida, kõneledes üksmeeles: "Aga nad ongi ju sellised: vargad, petised, sulid."
Kas oleme julgenud küsida endalt - miks? Kas me ise pole seda olukorda soodustanud? Kas Ranta vastus minu küsimusele ei kõla mitte appikarje ja vastusena samaaegselt? Noore inimese, meie tulevikku rajava isiku, vastuses: "Aga meile pole teist võimalust antud!"
