Kui sinu kodus elab põrgulik naine
Võtme kiire ja närviline lüke lukuaugus hoiatavad koju saabuvast tormist. Ettevaatust, sealt ta tuleb — tige naine!
Selleks ei pea olema mingit erilist põhjust või siis vastupidi — iga asi võib olla põhjuseks.
Mis siis täna?
Kott lendab ropsti nurka, riidepuu haaratakse vihaselt ja põlastava hääletooniga pobisetakse: “Keegi pole märganud akent avada, jah!”
Vabandust, mu proua, tegin teile ainult toidu soojaks, ahjuliha ja juurvilju, mõtlen endamisi. Teadsin, et ta tuleb varsti koju ja panin toidu ahju soojenema.
Proovin mitte märgata ta tujukust. Parem minna eest ära ja eemale, proua trajektoorist kaugemale.
Kuhu sa küll kadunud oled, siniste silmade, naerulohukestega ja kelmika otsalokiga naine, kellesse ma kunagi armusin? Mis juhtus?
Mis tegi Su naerust külma ja kalgi?
Ma tean, mida Sa vastaksid: “Sina oled mu elu ära rikkunud, sinu pärast elame me nii. Edasipüüdmatu, paks ja laisk! Mida sa siin elus saavutanud oled?! Oo jaa, vabandust, oled! Su suurim saavutus on sussidega sisselohistatud värvitu põrandariba külmiku ja diivani vahel! No vaata ennast, vaata ja võrdle end teiste meestega! Vaata kuhu su kooli- ja klassivennad on välja jõudnud!”
Ma vaatan ennast.
Mu CV-sse võiks kirjutada: olen “harju keskmine” eesti mees, elan kolmetoalises korteris tigeda naisega.
Jah, ma olen vanem, paksem. Aga ma mahun meie peegliraamivahelisse pinda veel ära.
Eriti kui kaugelt vaadata.
Jah, mu vööl on heaolupadjakesed. Ausalt teenitud raha eest söödud turvapadjad ja mu pealaelt võib täpselt järele vaadata, kas täna on päiksepaisteline ilm.
Ma olen tavaline riigipalgast peret toitev mees. Ei, mitte riigikogu palgast, see teeks Sulle ja Su sõbrannadele ehk rõõmugi ja tõstaks mu väärtust. Aga praegu olen ma väärtusetu, just ja just sobilik prügikotte välja viima, toitu ostma, koristama.
Mees, kes saanud Sinult tiitli “absoluutselt mitte kui midagi oskav!”. Väärtusetu tolvan, keda võib hormoonitormi ajal tassiga või raamatuga visata, sõbrannade ees põlastavalt maha teha, riietega näkku loopida, küünistada.
See on Sulle normaalne käitumisviis. Sõnadega solvamine ja füüsiline vägivald.
Ning loomulikult on olemas ainult üks suur tõde - Sinu oma.
Ma olen proovinud mõistatada, miks Sa nii käitud. Kas see, et Sul puudus isa ja mees-autoriteet on teinud Sind selliseks? Kas Sind on koolipõlves noormeehed alandanud?
Su viha kerkis meie abielu jooksul pisut märkamatultki. Ühest solvamisest kasvas välja teine jne, mis nüüdseks on see saanud järjest suurema hoo sisse.
Ei saa ju kõike ka “pahade päevade” ja hormoonide süüks panna.
Ma pole Sind petnud ega löönud. Ma olen püüdnud Sulle olla hea mees, teinud kingitusi, hoidnud majapidamist, olnud hea isa meie lastele, tegelenud nendega nii palju kui võimalik. Sulle on alati võimaldatud oma aega, sõbrannadega koosolemiseks vm tähtsateks tegevusteks.
Me elame minu arust nö normaalselt. Tuleme toime. Jah, ei ole meil oma lossi ega bemarit ukse ees ega kalamarja igaks õhtusöögiks, aga meil on ilus kodu. Sina oled selle ilusaks teinud, koduseks. Me lapsed on terved ja tublid.
Mis annab Sulle põhjuse kogu aeg viriseda? Kontrollimata käituda?
Me oleme ju sellest rääkinud, aga miski ei tundu Sind rahuldavat.
Mida ma teen valesti?
Mõni päev ma mõtlen, et nüüd aitab! Kas sa mees ei saa oma naisele vastu, ei saa ju endaga niiviisi käituda lasta! Otsida keegi teine? Lahutada?
Ma tean, et mu rusikas ei tõuse Su vastu. Ei! Rusikaga asju ei lahendata.
Aga ma tean, et ka harju keskmisel mehel on piir.
