Ehk siis ilus varasuvine hommik, mis lausa kutsub aeda puie villu kohvi jooma ja suitsetama.
Mida tehaksegi. Sihukesed keskealised igavad mehed, kes ei oska endaga muud peale hakata kui ilusat hommikut venitada. Koledad kah veel.
Jutt keerleb aeglaselt ja õieti ei millegi ümber. Mingid mälestused ja heietused või nii. Hea laisk olemine.

Siis rikub seda idülli mingi auto mürin. Mitte et neid muidu kogu aeg mööda ei sõidaks, aga see manööverdamise mürr. Kõva nagu meelega.
Keegi justnagu manööverdab, tahab vist sissesõidutee otsas ümber keerata.
Ei, pagan, seisma jääb.
No nii. Mida oligi arvata.
Noh, ütleb üks kole mees puu all teisele, tahtsid oma ehk meie vana armastust näha, näed, tulebki sealt….

Mille peale mees plehku paneb. Teise puu alla, kaugemasse aianurka, kust näha pole, nii kiirustades, et kohv ümber ja sülle läheb. Esimene ka. Mitte et demonstratiivselt, aga minevik jäägu ikka minevikuks ja ärgu tulgu ilusal päeval kummitama.

Õnneks läheb minevik minema. Oligi vana armastus, ühine side kahe kolediku vahel, uue auto ja uue mehega.
Keda õieti ei märganudki. Või mida sa ikka märkad, kui põgened.
Pärast natuke piinlik küll. Aga õigustusi kah kuhjaga, et: mis nad tulevad õue peale ja kes neid kutsus ja, issand, kui koledad me oleme, sihukesi ei tohi ju minevikule näidata. Ehk ikkagi: oleks ette teadnud, oleks ehk lipsu kaela pannud.

Siis, kuna päev on kulunud, on aeg hakata kohalikku külapoodi seadma. Et üks on kohvi sülle saanud, on vaja pükse otsida.
Mis ka leitakse. Uskumatu, mida leitakse aedlinnade panipaikadest. Teadupärast ju eestlane naljalt midagi ära ei viska, olgu või surnud vares, nagu üks venelaste lemmianekdoote räägib. Sealt ikka leiab.
Ja tuleb meestel tuhin peale, leida ikka midagi väga kaunist. Mida kummalisem värvivalik, mida veidram ebakõla, seda parem.
Kumbki niikuinii hea välja ei näe.

Minnakse siis, nähes välja nagu üldlevinud ettekujutus külaõlidest. Ikka pibo ühel ja määrdunud valge müts teisel. Ikka kummaline seemisjope ja tont teab mis katkise lukuga jope. Dressid ja trussad. Asjale ilu andmiseks võetakse kaasa kandevõrk, kah ei tea mis ajast pärit.

Kandevõrku tuleb muidugi osta Žiguli õlut, et stiilne olla. Pabeross — päris, Venest toodud — hambu ja kohalikud mehed poe juures ei julge kohe naerma hakatagi. Alles hiljem, siis täiega.
Tagasiteel hakkavad mõtted tulema.

Vaata, ütleb üks mees, praegu me peaksime oma vanale armastusele vastu tulema. Või ta võiks meist autoga mööda tuhiseda.
Miks?
No siks, et mõtle, kui hea meel tal oleks. Temal läheb hästi, tal on vinge džiip, niikuinii veel ametiauto ka… ilus noor mees valgete pükstega — oli vist? — öh, noh, edu, õnn ja kuldsed puhkusereisid.
No ja siis?

Ja siis kõige selle õnne ja vedamise otsast näha mehi minevikust, kes ilmutavad sulle ilmseid allakäigu märke: koledad riided, koledad mütsid, üks ülekaaluline, teine haiglaselt kõhn, karva kasvanud, keskhommikul häbenemata õlu kandevõrgus käe otsas. Kas ei tundu siis kogu oma õnn eriti suur: minul hea, neil kehv? Kontrast lööb!

Seda tee või meelega. Väga lihtne viis ju inimesele rõõmu valmistada. Kõnniks niimoodi edukatele vastu… neil kohe tuju parem, et võeh, tuttavad pätistunud, ehk ei märka…. Ja kellelegi head tuju teha on ju hea.

Nii et järgmine kord teeme end taas kauniks ning läheme näiteks Viru Keskusesse patseerima. Või kus neid ilusaid ja edukaid kohata võibki?
Ilumaailma, eelkõige, ja nuusutame kõik odekolonnid läbi. Kui lubatakse, muidugi.

Ega vist… aga püüda ju võib.