Mõni võib loota  geenidele,  nagu näiteks allakirjutanu —  isa sai hiljuti 75 ja mõlemad vanaisad elasid rohkem kui 90,  ehkki see asjaolu ei taga kindlat garantiid. Mõistagi ei ole üksnes eluea number oluline, vaid see, kuidas püsida võimalikult kaua tegus ja elujõuline.  See on aja käsk, kuna pensioniiga kaugeneb ja kui sa vormis ei püsi, siis  keerulises eluvõitluses ellu ei jää.

Noor mees tavaliselt tervisele väga ei mõtle, energiat jagub ja jõudu on. Keskealist, kui tervis logisema hakkab, peab enamasti naine poolvägisi arsti juurde vedama. Meestearst Margus Punab tõdeb, et teatud käitumisnormide tõttu on mehel on arsti juurde tulek äärmisel raske — olgu see suguhaiguste arst või perearst. Kui elu on armas ja tahaks ikka jätkuvalt edasi toimetada, siis tasuks end lasta aeg-ajalt end üle vaadata. Kunagi ei või teada, missuguseid tüsistusi või põletikke võib organism endas peita, ilma et sa seda tunneks.  Muide,  tänu just rutiinsele ultraheliuuringule, avastati  minul 40aastaselt kasvaja ja käsutati koheselt operatsioonile. Siiani olen elus.

Võtame näiteks eesnäärmevähi, mis paljudes arenenud maades on kujunenud juba kõige sagedasemaks diagnoositud vähi vormiks. Üks minu lemmikuid,  USA muusik ja helilooja Frank Zappa suri napilt enne 53. aastaseks saamist, kuna nimetatud haigus oli arenenud liiga kaugele. Ameerika Ühendriikide tervisestatistika andmetel diagnoositakse eesnäärmevähk ühel mehel kuuest. Võiks ju sammud seada perearsti juurde ja lasta „mootor” ja „teised agregaadid” üle vaadata. Autot hooldame ju küll, miks mitte siis ka iseennast.

Eesti mehe üheks levinumaks surmaks on teatavasti joomasurm. Vähemasti oli see nii viimastel aastakümnetel, nüüd on märgata teatud muudatusi. Süüdimatut või tahtlikku enesehävitamist esineb vähem. Mul on järjest enam sõpru ja tuttavaid, kes on valinud täiskarskuse. Sest teisiti ei mängi välja — alkoholi pruukides lähevad asjad käest ära — kannatavad nii töösuhteid kui pereelu. Või on lihtsalt sageli vilets olla. Olen näinud keskealisi või vanemaidki mehi, kes tarvitavad kanget alkoholi regulaarselt, käivad tööl ja saavad nagu hakkama. Maks on aga salakaval organ, ta ei anna end õieti tunda enne kui on hilja. „Kui pole maksa, siis pole ka elu”, tõdes kirjanik psühhiaater Vaino Vahing  Mati Undi surma järel.  

Täitsa tore kui inimene ei vaja üldse alkoholi, on selle üle uhke ja pole ka kibestunud. Kellele sobib askeetlus, lasku käia, kuid kõigist elumõnudest ei maksaks ka loobuda. Vahevahel võib ju  libistada üks vahutav külm õlu, pokaalike kuiva veini või tilgake konjakit, ilma et ärkaks tung liigtarbimiseks. Tegemist on mõistagi individuaalse küsimusega ja iga mees peab ise ära tundma, milline on tema sõltuvuse-sõltumatuse tase.  Selge on see, et joomine tuleb saada oma valitsemise alla, iseäranis sul esineb loomupäraseid kalduvusi.  Kui juua karistamatult, siis kipub alkohol sind ära hävitama-  füüsiliselt ja hingeliselt. Muide, sel teemal on kirjutatud ridamisi häid raamatuid, esimesena meenub Raimond Kaugveri „Jumalat ei ole kodus” (1971), kus viinaravil viibiv kirjanikust peategelane püüab endale meenutamisi selgeks teha, mis temaga õieti on toimunud.

Tervislikust toimumisest on tänapäeval saanud tõeline „raketiteadus”. Valik on suur, kuid suur osa toitu on täis keemiat, nitraate, lisa- ja säilitusaineid ja muud tundmatut, mille tulemusena saame mingi „toidulaadse” toidu. Paradoksaalsel kombel toitusime nõuka ajal küll ühekülgsemalt, aga isegi tervislikumalt, lõviosa toidust oli naturaalsem ja/või oma kasvatatud. Nüüdsel ajal on tekkinud terve rida nn tervisefundamentaliste: rangeid taimetoitlasi, koopainimese moodi toitujaid,  toortoidu viljelejaid jne. Nii võib „õige” toitumine kujuneda üsna keerukaks ja stressirohkeks. Eks igaüks tundku ise ära, mis talle sobib -  milline „kütus” on kasulik ja milline mitte. Ülekaalu oht varitseb mugavat ja tugevalt toituvat meest nii ehk naa. Kui kõhu tagant ei ulatu nägema oma „väikemeest”, siis oleks aeg midagi kiiresti  ette võtta.

Rahulikult ja mõõdutundega tuleks suhtuda ka sportitegemisse. Isegi noored edukad sellid kukuvad jooksurajal kokku — süda ei pea koormusele vastu.  Südamearst ja kirjanik Rein Vahisalu räägib, et raskete südamehaigete asemel on kardioloogi ukse taga koha sisse võtnud vägagi heas kehalises toonuses elujõulised keskealised mehed. Eks eesti mees taha ikka „sajaga panna“ — tõestada midagi nii endale ja teistele. Paraku pingutatakse üle. Ise väntan aprillist oktoobrini rattaga ringi — hea südamele ja väga lahe ning dünaamiline fiiling,  lisaks  näeb ilma ja inimesi. Mida asja on jõusaali lindile või puki otsa sel perioodil? Ujumine on samuti rahustav nagu üldse veeprotseduurid ja konti ei murra, küll aga annavad toonust. Kes aga ütleb spordile põhimõttelise „Ei!”, see tatsaku lihtsalt niisama. Tunnine jalutuskäik päevas mõjub hästi ja tekitab häid mõtteid, eriti neile, kes omavad kujutlusvõimet, loovust ning kasutavad enam paremat ajupoolkera.

Nüüd jõuamegi välja vaimse terviseni. Tõesti on vaimselt terve töökeskkond ülimalt tähtis. Tööandjale peaks olema selge, et töökeskkonda soodsamaks muutes ja oma töötajaid toetades võiks vähendada vaimse tervise probleemide ja tööstressi kestust ja tõsidust, kiirendada tervenemist ning toetada hea töövõime taastamist. On võimalik luua terve kultuur ja keskkond, mis pakub töötajatele psühholoogilist tuge. Eestis on aga enamasti sedasi, et kui mehel tekib probleem- näiteks kohatine motivatsioonilangus — siis antakse talle kinga ja võetakse asemele järgmine.

Nii muretsebki mees  sisimas alatasa oma toimetuleku, karjääri, potentsi ja veel paljude asjade pärast. Eesti mees peab olema tugev, nii on teda õpetatud ja seda ootab talt ootab ühiskond. Loota saab vaid iseendale, kaevelda ei tohi, muidu oled möku või luuser. Samas tekib küsimus, et kes on tugev. Tugev on see, kes julgeb tunnistada oma nõrkusi, seega mees: „Kaeble terviseks!” Ja kohe järgmisena naer! Et naer parandab tervist, seda on teadlasedki tõestanud. Teame, et kõik algab peast, valest mõtlemisest. Üldsegi pole vaja mõelda, et mida  teised sinust mõtlevad. Sest paraku on osad inimesed harjunudki teistest halvasti mõtlema, midagi pole teha. Võta hoopis koer või kass — tema rõõmustab alati kui koju tuled ja vaatab sulle armastava pilguga otsa.

Üldiselt olen seda meelt, et 50. aastaselt peaks elu alles algama. Küllap liigume tasapisi sellise keskkonna suunas, kus nii noorem-, keskealine kui vanem mees võiksid end võimekohaselt ja parimal moel realiseerida. Seniks aga soovitan soome filosoofi Esa Saarineni kombel, et  „Tee, mida naine käsib, ja sa saavutad armastuse, õnne, edu, kuulsuse ja raha!”. Pole kahtlust, et vähemasti tervise koha pealt on naistel kordades parem intuitsioon ja nii mõnigi mees on elus vaid tänu hoolitsevale naisele.