Kus olid salaviina müügipunktid 1990ndate alguse Annelinnas

 (11)
Hommikune udu Tartus
Hommikune udu TartusFoto: Hendrik Osula

Lauri Räpp, kes oli 80-90ndate laps, andis sellest segasest ajast välja enda mälestusteraaamatu "Linn on minu". Väga naljakad ja detailsed kirjeldused korteri labrakatest, olematutest sanitaarnõuetest, elementaarsete ohutusnõuete eiramistest, legendaarsetest pidudest, kus figureerisid tänaseks tunnustatud inimesed. Avaldame teile lõigu sel nädalal müüki tulnud raamatust, mis räägib sel ajal väga populaarsetest salaviina müügiputkadest. Sündmused leiavad aset Tartu Annelinna piirkonnas, kuid usutavasti olid olustikud sel ajal suhteliselt sarnased kõikjal Eestis.

Siis, kui Kalda tee number 20 viiekordse paneelmaja punastest tellistest otsaseinale kirjutatud „Anne 1. mikrorajoon” ja selle alla joonistatud plaan veel täiesti selgesti loetavad olid, asus selle maja teises otsas üks kaheksanurkne putka. Putka, mille katusele oli kinnitatud üks kordades väiksem ja samuti hästiloetav, kuid meile palju olulisem kiri: ESKOTT.

Mida iganes see käepärastest vahenditest meisterdatud reklaamsildil olnud nimi ka selle autorite arvates ei tähendanud, selle alla jäänud nõukaaegse disainiime ja teiste sarnaste müügipunktide tähendus ja roll lõbusate nädalavahetuste veetmisel oli tolleaegsetele noortele ülioluline.

Miks? Aga sellepärast, et lisaks vorstile, piimale, karastusjookidele, ühekaupa müügil olnud sigarettidele ja putkaomanike koduköögis kokku segatud hapukoore-ketšupi kastmest läbiligunenud saiaga hamburgeritele, sai sellest putkast ka alkoholi osta.

Seotud lood:

Ja seda ilma muretsemata, et keegi putkaettevõtet pidanud vene rahvusest perekonna liikmetest oleks alkoholi ostmisel noorte käest dokumente küsinud. Sisuliselt võis sealt isale õlle ostmise legendi esitades käraka kätte saada isegi kümneaastane laps. Sest ega äsja käibele tulnud Eesti kroonid ju haisenud. Ajad olid sellised.

Tegelikult ei olnud väga haruldased ka sellised juhtumid, kus laisemad ja madalalaubalisemad pereisad oma alaealistele lastele õlle või isegi kangema kraami toomiseks passi ja „volituse” kaasa andsid. Tõe huvides tuleb mainida, et tavapoodides selliseid asju siiski ei juhtunud.

Loomulikult ei olnud Eskott mingi erand. Sama lihtsalt sai käraka kätte ka Saare poe putkast ja teistest sarnastest müügipunktidest üle linna. Näiteks asus hämmastaval kombel Vana-Ihastes, mis oli tol ajal ainult suvilarajoon, kus enamik suvilaid suurema osa aastast tühjana seisid, isegi mitu põrandaalust salaviinaäri ja üleüldse arusaamatult palju putkasid.

Täna tundub tollase putkamajandusega mitte kokku puutunud inimestele arvatavasti sama arusaamatu ka toonane krediit- ja kliendikaardisüsteem. Suusõnaliselt jagatud püsikliendikaardi omanikel oli nimelt võimalik salaviina ja piima vihikusse „kriipsu peale“ võtta. Putkaomaniku usalduse võitmise korral tekkis tema kulunud kaantega vihikusse kliendi nimi või välimuse kirjeldus, mille taha hakkasid tekkima plusside ja miinustega numbrid ja märksõnad.

Kusjuures nii mõnestki tolleaegsest putkast oli alkoholi ja suitsu võimalik raha puudumisel kätte saada näiteks käekellasid või muud väärtuslikku panti jättes.

Sõltumata sellest, kas oli päev või öö, pühad või argipäev, südasuvi või südatalv, olid isegi äärelinnast eemal asunud äride uksed alati avatud. Ja kui ei olnudki, siis ilmus krigiseva ukse vahelt hiljemalt kolmanda koputuse peale keegi ikka nähtavale.

Üks Ihaste monopol, mida paljud Annelinna koolipoisid teadsid, asus ühes suvalises sooja ja helisid mittepidavas suvilas. Seda pidasid ema ja tütar, kes olid nagu salaviinaäri reklaamnäod, kelle nägudele oli kirjutatud reklaamlause: „Garanteerime, et meie monopolist ostetud salaviinaga kaasneb alati viltutõmmatud või siis vähemalt lömmilöödud nina!” Kusjuures peaaegu ilmvõimatu oli nende naismonopolistide ülespaistetanud nägude, pidevalt lömmilöödud ninade ja avariilise sahtli järgi vahet teha, kumb on ema ja kumb tütar.

Üks koht, kust me probleemivabalt alkoholi saime osta, oli ka Kaunase puiestee ääres asunud pood, kus lisaks importriietele ja Turbo nätsule ka kirjude siltidega välismaa napse müüdi. Selle kohaga seoses meenub mulle üks seik, kuidas me pinginaabriga esimest korda sinna koolidisko jaoks vajalikke vedelikke ostma läksime.

Jalutasime tuimade nägudega müüja juurde ja palusime tal selja taga asunud riiulist silma jäänud kirju sildiga viinapudeli ulatada. Müüja vaatas meile, 16-aastastele noortele, etteheitvalt otsa ja küsis: „Kuulge, poisid, kas alkoholi ostmiseks veidi vara ei ole veel või?” Selle peale teatasime meie tõsimeelselt: „Ei ole ju vara, kell on juba pool kaheksa.”

Nende müügipunktidega seostub veel üks omapärane vahejuhtum, kui surrogaatidest paiste joodud näo ja lömmis nina, kuid hingesoppidest äkki esile kerkinud sotsiaalse vastutustundega müügimees sinna salaviina ostma läinud sõbra käest käraka ostmiseks vajaliku vanuse kindlaks tegemiseks dokumentide ettenäitamist nõudis. Aga mida me, tolleaegsed noored, siis putkadest ja monopolidest ostsime ning pidude käigus jõime? Peab tunnistama, et tegelikult kõike, mis joodav, joovastav, kättesaadav ja hetkel taskukohane oli.