Ma pean sulle ütlema: meie aeg on läbi

 (171)
<em>Foto: MorgueFile</em>
Foto: MorgueFile---

Armas kaasa! Ma tahan sinuga rääkida.
Tegelikult nüüd ma lihtsalt pean sinuga rääkima. Sest see asi vajab lõpuks lahendust ja teist varianti kahjuks pole. Olen palju mõelnud ja kaalunud, aga ma lihtsalt ei näe rohkem võimalusi.

Me oleme elanud koos pikad aastad, isegi aastakümned. Meie lapsed on suured ja tublid, oleme koos saanud üle erinevatest aegadest, elul pole välisel vaatlusel justkui vigagi, aga juba pikemat aega tunnen end kui pimedas labürindis, väsinult ja lootusetult väljapääsu otsimas.
Kõik mu ümber on hall ja igapäevane, tööd teen kohusetundlikult, kuid täiesti tujutult, koju tulen veel nukramalt ja tujutumalt. Elul justkui puuduks mõte.

Me oleme sinuga päris kenasti hakkama saanud. Muidugi on olnud tülisid, kuid me oleme alati leppinud ja edasi läinud. Kuid igast tülist ja arusamatusest on jäänud hinge torkima teravalt öeldud sõnad. On jäänud nüri valu, mida olen siiani peitnud töösse ja teenitud rahasse. Nii olen püüdnud unustada olnud halba. Kahjuks päriselt unustada pole tegelikult suutnudki.

Ühel hetkel tundsin, et ei viitsi sinuga enam isegi tülitseda. Lihtsalt vaikisin ja ignoreerisin või andsin loobumisvõidu, lastes sinu soovidel ja tahtmistel teoks saada, nii oli lihtsam ja kõigile mugavam.
Juba ammu ei tunne ma sinu vastu muud kui vaid rutiinset kohusetunnet, seksist parem ärme räägimegi. Mõtlesin siiani, et nii peabki olema ja minu vanuses juba oleks ehk liiga palju soovida kirge ja meeletusi.

Elul aga oli minu jaoks varuks üllatus.

Kohtasin naist, kes muutis minus kõik. Arvasin siiani, et sellised tunded on vaid filmides ja teismeliste romaanides, elu tõestas, et eksisin. Meie kohtumine oli täiesti juhuslik ja juhuste tahtel saime teisteist tundma õppida küllaltki kiirelt, see oli täiesti uskumatu vastastikune tõmme.

Alates Temaga kohtumisest usun ma armastusse esimesest silmapilgust. Poleks iial arvanud, et minusugusel vanamehel tekivad nii kiirelt nii tugevad tunded.
Õigupoolest pole ma vist kunagi varem midagi sellist kogenud, nii sügavalt ja nii jõuliselt.
Jah, kahjuks ka sinuga mitte, see tunne tookord nooruses oli pigem erootiline ja seksuaalne kui vaimne armastus.
Ma olen leidnud taas päikese oma päevadesse ja säran ja pakatan energiast, ma olen uuesti noor mees, kes südame kloppides ja kogeledes kingib oma kallimale lilli, kes ootab higiste peopesadega kohtumispaigal ja kes loeb tunde, mil oma kallimat näeb. See kõik on minu jaoks täiesti uskumatu tunne...

Ma tean, et sa oled mu muutust märganud, ehk ka kahtlustad juba midagi.

Nüüd aga pean sulle ausalt tunnistama, et ma ei suuda enam kauem elada edasi vana elu, soovin lõpuks tunda vastastikust armastust ja austust. Soovi olla koos inimesega, kelle jaoks olen loodud. Mu tunded on väga sügavad ja tugevad, ma ei suuda nendega võidelda ja kas ma peaksingi.

Meil sinuga ei teki enam mitte kunagi sellist sidet, rutiin ja kurjad sõnad on lõhkunud võimaluse sellisteks tunneteks.
Ma tean, et sul on raske mu otsust kuulda, muuta seda aga pole enam võimalik ja ei tooks meile kummalegi õnne.

Palun anna mind vabaks ja lõpetame meie kooselu, mis tegelikult vaimsel tasandil lõppes juba tükk aega tagasi. Kõige kindlam ja muutumatum asi on elus see, et kõik kindlalt muutub kogu aeg.