“Minu jaoks ei ole isarolli vaja tähtsustada. Ma ei tunne, et oleksin isana alatähtsustatud. Vastupidi — isadepäeval tunnen kodus, kui sellest suur number tehakse, piinlikkust ja häbi, milleks sellest sellist numbrit teha?!” kinnitas Matvere alustuseks.

Isa tähtsusest laste elus

“Imiku jaoks ei ole isal mingit tähtsust. Talle on tähtsaim ema ning tal võtab mitu aastat aega mõistmaks, et keegi on veel olemas ja on millegi poolest tähtis. Teismeline  peab juba isaga arvestama, ka siis, kui isa ei meeldi ja isa pole tähtis. Kui on õnnestunud peremudel, siis leiab segaduses teismeline isalt elus palju toetust. Kui isa hoolib ja armastab, siis oskab ta toetust ja nõu ka jagada. Kolmas periood on elluastuja periood ja ma tunnen praegusel hetkel kõige suuremat vastutust. (Matvere lapsed on 20ndate eluaastate alguses). Mitte siis, kui ma nad eostasin või nad koolis käisid, aga just nüüd. Olen mitu korda mõista andnud, et olen alati olemas, kui nad tahavad midagi küsida. Mäletan enda sellest perioodist kohutavat vajadust rääkida kellegagi, kes on minust targem. See oli kibe vajadus! Rääkida kellegagi, kes mind välja ei naera ja kuradile ei saada.”

Mida minu lapsed minust arvavad?

“Ma ei mäleta, et oleksin oma vanematest midagi lapsena mõelnud. Nad olid minu vanemad, kindlustasid mulle normaalse lapsepõlve ja ma kunagi ei mõelnud neist. Kujutan ette, et kui peresuhtes läheb midagi kardinaalselt valesti, hakkavad väikesed lapsed selle peale varem mõtlema. Ma usun, et lapsed hakkavad oma vanematele mõtlema siis, kui nad on ise lapsevanemad ja mõtlemisvõimelised inimesed. Kuid siis nad enam ei arvesta oma vanemate arvamusega. Nad kuulavad mind ära, mõtlevad: jäta oma nõuka-aegne plära, olukord on niivõrd palju muutunud.”

Silmade avanemisest

“Mõtlemisvõimelisus jõuab kätte murdeea viimases punktis. Murdeiga on üks hirmus periood. Mäletan seda äratundmist noorukina koolipõlves, kui mõistsin, et kõik täiskasvanud inimesed ei olegi targad ja austust väärivad olendid! Seda oli mulle kogu aeg sisestatud, et laps räägib siis, kui kana pissib jne. Ja kui ma sain iseendaks ja sain aru, et täiskasvanud inimesed polegi kõik targad ja austust väärivad — see oli karm mats! Kui saad majanduslikult iseseisvaks, siis kaob kogu salapära ära vanema põlvkonna suhtes. See oli päris hull teadmine minu jaoks.”

Tingimustega ja tingimusteta isaarmastusest

“Kui isa oma lapsi armastab, armastab ta teda väikse lapsena. Ja ühel hetkel taipame, et meie ees seisab suur täiskasvanud inimene, kellel on habe ja… ja polegi enam see väike pamp! Tal on oma positsioonid ja vaated, mida ta käest ära ei anna. Aga vanemad armatavad iseenda väikseid koopiaid. See pole nii. nad on iseseisvad inimesed, kellel on oma koht siin elus. Kõik õiged vanemad armastavad last tingimusteta!

Arvan, et tähtsad pole need isad, kes pole aru saanud, millal lapse kasvatamisel domineerida ja millal tagasi tõmbuda. Tuleb lasta kulgeda! Need, kes ei mõista, millal põrutada ja millal tagasi tõmbuda, need on läbi kukkunud, need pole tähtsad. Kui laseme lastel minna sinna, kuhu me ei taha, et nad läheksid, ei saa midagi parata — inimene õpib ainult läbi kannatuste ja kaotuste. Ebaõnnestumine õpetab meile palju rohkem kui suur võit. Ükskõik kui hoolitsev ja manitsev sa täiskasvanuna oled, teeb laps kõik eksimused oma nahal läbi.”

Isa rollist reeglite selgitamisel ja juhendamisel

“Muidugi sa pead midagi tegema, kui näed, et laps tüürib vales suunas. Kui suur roll on isal reeglite selgitamisel ja millises eas peaks isa seda tegema? Mina täpselt ei tea. Kas teha seda vanaaegsel moel lihtsalt ja toorelt? Või kasutada seda tänapäevast metoodikat — selgitad, räägid, oled kogu aeg koos, hoolid, osaled? Kumb meetod on õigem? Kuidas oleks õige kasvatada? Pole ühest vastust, mõlemal on omad head ja vead. Väga ranged vanemad võivad nõrga konstruktsiooniga lapse lihtsalt sandistada. Väga domineerivate vanemate lapsed pole õnnelikud, kuna vanemad ei lase neil vabalt kuskil kulgeda. Aga kui vanemad on liiga leebed, kui isa on liiga pehmo, tast sõidetakse lihtsalt üle.

Mis minu lapsed minust mõtlevad? See pole oluline! Ma loodan, et nad teavad ja saavad aru, et ma armastan neid. Usun, et kui sa oled lastega aus, ühemõtteline ja armastad neid, siis tõenäosus, et midagi läheb laste kasvatamisel valesti, on väga väike.

Õnnitlen kõiki vastutustundega eostajaid läheneva isadepäeva puhul!”

Vaata kindlasti veel: