Kui sageli tööd tehes lastele mõtlete?

Lapsed on ikka iga päeva lahutamatu osa. Nemad suhtlevad minu ja oma emaga ja vastupidi. Nii on kogu aeg olnud! Pilti rahakoti vahel ega töölaual ei oma. Näen neid tihti. Tööl olles mõtlen ikka tööle, kui poegadel mingit abi vaja, siis tuleb tegeleda. Neil ju savi, oled sa minister või kes iganes. Nende jaoks oled isa. Vastuse kirjutamise ajalgi rääkisin vanema pojaga korra telefonitsi.

Millal küsite endalt, kas ma olen ikka hea isa?

Mul väga pole olnud põhjust seda küsida endalt, lähtudes abikaasaga koos saavutatud tulemusest. Vahel mõtlen, kas ma ehk karm pole mõnes situatsioonis olnud ja liiga teravalt ennast väljendanud.

Kas olete isana olles nutnud? Miks?

Pole pidanud nutma!

Kas loete/olete lugenud lastele unejuttu?

Meie laste õhtuses magamajäämises ei olnud midagi müstilist. Abikaasa panustas sellesse vaikselt, kuid järjekindlalt. Ega ilmselt muidu Savipoti Tobi raamat näiteks ikka väga äraloetuks poleks saanud.

Mida koos lastega tavaliselt harrastate, õpite, kogete?

Kunagi tahtsid nad meiega võrkpalli mängida. Enam ei paku me neile selles osas pinget, nad on liiga head. Meie emaga oleme tribüünile taandunud. Elame oma ühist pereelu, tehes töid, mida vaja, külastame vanavanemaid või nokitseme niisama.

Mida olete tänaseks oma lastele suutnud õpetada?

Et pensionini ennast ära elatada, tuleb amet õppida. Terveid eluviise. Üksteisest lugupidamist.

Mida olete oma isalt õppinud?

Mul oli kasuisa. Tema viis mind masinate maailma. Olen tema õpetamisel juba koolieas traktoriga kündnud ja ka autosõitu alustanud.

Jaga
Kommentaarid