Mees kirjeldab kogemusi erinevate tutvumisäppidega: ise teeb endale nii vabameelsesse portaali konto ja siis on šokeeritud küllakutse peale?
Tegin neli arglikku katset uuest elukohast mõne jalutamiseks sobiliku sõbranna leidmiseks. Halvemal juhul ei saanud Facebooki saadetud kiri mingit vastust ja paremal juhul räägiti juba ettetehtud plaanidest ja kohtumise võimatusest. Samal ajal saabus julgustav nõuanne Pärnu sõbrannalt — tee endale see tore Tinderi konto. Tema hea sõber olla just sellelt vasakule ja paremale pühkimise lehelt asise elukaaslase üles noppinud. Mõnda aega lükkasin väljapakutud ideed tagasi, kuid neljanda kodulinnas aina kasvava häbiga kollektsioneeritud korvi peale laiendasin tutvumisvõimalusi Tinderi imedemaale.
Nühkisin siis pöidlaga hoolikalt naisterahvaste piltide peal paremale, kui parameetrid sobisid. Sipsisin vasakule, kui sattusin järjekordse naaberriigi Ieve, Baiba, Samara või Ignate peale. Mobiilirakendus valib kuni 161 km kaugusele jäävaid tutvujaid ja minu suureks meelehärmiks pakkus pidevalt Läti neidiseid. Kummaline on ka see, et isegi neile meeldivuse märkides ei näidanud ükski neist minu vastu sümpaatiat. Äkki neil seal Lätis rakendus ei tööta?
Üsna peagi avastasin, et üksikute hingede kokkuviimiseks leiutatud rakendus polegi nii heategevusliku iseloomuga. Tutvuja näeb tasuta versiooni kasutades vaid neid kasutajaid, kellele tema on „meeldib” sipsinud ja kellele tema on samuti meeldinud. Soovides näha neid veebis õnneotsijaid, kellele veel pole meeldivust väljendanud ja kes sulle on „meeldib” libistanud, pead kuus välja käima üle kümne euro. Eriliselt uhke pakett maksab lausa 30 eurot kuu eest. Selle eest vist antakse kolm kohtingut kohe kaasa.
Tinderi suurima miinusena saan välja tuua suure anonüümsuse — vestled ja vestled ja ühel hetkel partner lihtsalt kaob gigabaitide avarusse ära. Ühe niisuguse ärakadujaga sain vestelda napid poolteist päeva. Lendasin üsna julgelt peale ja kutsusin ta kiirelt külla, kuna asukohta näitas vaid 68 kilomeetri kaugusel olevat. Selle peale sain rahvavaenlase tiitli — aga mis siis, kui ta ikkagi mees oleks olnud? Vastasin, et ei diskrimineeri ja tore sõber on samuti väärt leid. Minu õnnetuseks see 32aastane tartlanna nalja ei mõistnud. Siiamaani vangutan pead — ise teeb endale nii vabameelsesse portaali konto ja siis on šokeeritud küllakutse peale? Neiu ise tituleeris end rõõmsaks täiskarsklaseks, kuid juba järgmisel päeval kurtis halba tuju. Olevat äsja elukaaslasest lahku läinud ja sel põhjusel minuga kinno ei tule. Olen kuulnud, et üksi kodus nutmine aitab kõige paremini südamevalust üle.
Tinderi vitsad olid mind kaks nädalat valusalt peksnud ja otsisin lohutust vanast heast Facebookist. Nagu tellitult vilksas silme ees tutvumisgrupp oma 27 000 liikmega. Valim tundus paljutõotav ja saatsin laiali viis kirja. Neist suisa kolmele tuli vastus. Esimene neiu osutus siiski liiga nooreks ja jutt meil väga ei veerenud. Õppis Tartu kutsekoolis laomajandust ja töötas Paides saiatehases. Teine naisterahvas solvus südamepõhjani, kui pakkusin teda Revali kohvikusse töötama. Sain teada, et väikestes kohtades on ka kohvikuid ja neil pole midagi viga. Tõmbasin saba jalge vahele ja jätsin kurja naise väikesest söögikohast rahule. Natuke paremaks läks lugu kolmanda neiuga, kes elab ja töötab Märjamaal ning sealt minema igatseb. Üsna avameelselt andis 23aastane tutvuja teada, et otsib armastavat kaasat ja soovib peret. Veel ei ole ma tema käest riielda saanud ühegi oma lause peale ja see on ääretult meeldiv arvestades seniseid kurnavaid otsinguid.
Olgu öeldud, et isegi vana hea rate.ee on aastaid tagasi oma eesmärki täitnud. Toona sõelusin sealt vaevu hingitsevalt leheküljelt välja elukaaslase suisa kaheks ja pooleks aastaks. Minu õnneks oli külla saabunud naine ikka sama kena nagu fotodelt näha ja telefonis kuulda. Ja kui olekski hoopis mees saabunud, siis oleks ilmselt kohalikus õllekas mõned ringid teinud ja tutvumisportaalide tigedaid tikreid kirunud.
