Mees küsib nõu: kas tasub loota, et naine unustab kõrvalsuhte ja tuleb pere juurde tagasi?

Olen 35-aastane mees, abielus samaealise naisega, meil on ühine laps. Minu seebiooper on lühidalt järgmine:
Sain teada, et naisel on kõrvalsuhe. Naine palus andeks, lubas selle suhte lõpetada ning mina andsin andeks, kirjutab mees Naisteka foorumis.

Tagantjärgitarkusena mõistsin, et pärast seitset aastat kooselu olin muutunud laisaks, võtsin naist enda kõrval iseenesestmõistetavana, ei pööranud piisavalt tähelepanu jne. Ma püüdsin ennast muuta. Hoolitsesin naise eest, kinkisin lilli, tegin komplimente, korraldasin meile privaatseid olemisi. Samas sain aru, et tema tunded minu vastu pole enam endised. Tundsin, et muudkui annan, aga ei saa midagi tagasi.

Umbes pool aastat pidas ta vastu ning siis süttis neil taas armuleek tolle teise mehega. Olin valmis andma veel ühe võimaluse, kui naine seda tõesti soovib. Ootamatult otsustas aga too teine mees nende suhte lõpetada. See oli neil meeletult suur armumine ning naine elab seda nüüd väga rängalt üle. Mina armastan oma naist endiselt. Tema ütleb et hoolib minust ja ei taha mulle haiget teha, kuid ei saa mu tunnetele ja lähenemiskatsetele praegu vastata ning palub distantsi hoida. Ütleb, et tahab oma peret tagasi, kuid ei oska kuidagi sellest kõrvalsuhtest üle saada. Eks need emotsioonid on ka üsna värsked veel. Igapäevaselt elame koos, suhtleme sõbralikult, ei tülitse. Ja nii mul ei jäägi muud üle kui oodata, kuid samas püüan hoolitseda, et me teineteisest liigselt ei kaugeneks.

Aeg-ajalt poeb paraku hinge kahtluseuss: kas mul üldse on veel mingit šanssi?

Millegipärast arvan, et me pole esimene ega viimane paar sellises olukorras. Seega küsimus eelkõige teile, kallid naised: kas teie arvates on võimalik pöörduda tagasi oma mehe juurde ja olla õnnelik, kui vahepeal on kogetud teise mehega meeletut armumist ja kaotusevalu?