Mees mõtiskleb: suhtes olles hakkasin mõistma, et olen õnnelik ainult üksi elades

Naisteka foorumis on postitus mehelt, kes küll on leidnud naise, keda ta armastab, aga ei ole siiski õnnelik, sest igatseb aega, kui ta oli iseenda peremees. See postitus on kurvameelne, kuid väga huvitav. Meie tahaksime küll teada, kas on palju inimesi, kes tunnevad, et nad oleksid üksi õnnelikumad, kuid on siiski suhtes. Kas paarisuhe on alati ohverdus, isegi kui seal on armastus?

Pean ütlema, et ma olen tegelikult kogu elu unistanud perest ja lastest ehk mul on olnud suhteliselt tavalised unistused. Aga kuna ma 20-aastaselt ree peale ei saanud (töö, kool, igasugu muud huvid võtsid aja ära), siis harjusin omaette elamisega täiesti ära. Noh, loomulikult mõtlesin pidevalt, et näiteks aasta pärast leian kellegi ja siis hakkan pereelu elama.

Ei leidnud ma kedagi või ei osanud leida. Kui kellegi leidsin, siis oli sel kellelgi juba suhe olemas ning elasime patuelu. Ja aastad möödusid nagu need ikka mööduvad. Nüüd eelmisel aastal tõi saatus minu ellu naise, kellega hakkasime plaane pidama ja saime väga lähedasteks. Alguses olid hotellid ja reisid. Kõik oli super, kuid mida rohkem argipäev hakkas sisse ronima, seda rohkem hakkasin igatsema aega, kui olin iseenda peremees. Ma armastan teda, aga ma mõtlen sellele, et ta võiks leida kellegi teise. Ja see teeb mind õnnetuks, mitte õnnelikuks.

Olen hakanud kõrvalt vaatama teisi paarisuhteid, et kuidas nad elavad ja ma näen sageli inimeste nägudes "appikarjeid". Tavaliselt on ühel poolel paarist mingi unistus, mida teostatakse ja siis teine pool on kurb sabassörkija. Teeb kaasa, et teine pool õnnelik oleks ja et ei tuleks konflikti, aga kus on see õnn? Kas paarisuhe ongi reeglina ühe osapoole ohverdus? Kus on need harmoonilised peremudelid? Kõikjal, kuhu ma vaatan, näen ma paare, kus käib pidev üksteisele ärapanemine. Õnne ei näe ma kusagil...