Mees pihib: miks ma ei kavatse iialgi isaks saada
Igatahes on laste teema meie jaoks nii terav, et seltskonnas ka tuttavad ikka täitsa avalikult uurivad, et „millal siis teil lapsed plaanis kah on?” ja „kas varsti kostab väikeste jalakeste padinat?” ja „millal katsikule saab” ja muu selline imal jutt. Vaadaku iseennast! Pere kõrvalt väljas nad eriti käia ei saa, siis lakuvad end esimesel peol purjakile ja kukuvad teisi õpetama. Endal kodus pärdikud seinad vildikatega täis sikerdanud ja toad sassis ja laste kisa kõik kohad täis. Neile on see põngejas muidugi armas nunnu, kes tatt nina all oma uudiseid tuleb rääkima, ma täiesti mõistan. Oma laps ikkagi. Aga võõras ei taha seda võibolla nii lähedalt kogeda.
Meie naisega oleme mõtlevad inimesed. Maailmas on juba nii palju lapsi, et sellest jätkub kõigile ja jääb ülegi. Lihtsalt peab nad õiglasemalt ümber jagama. Vaestel tuleks laste saamine keelata ja rikastele vastavalt sissetulekule ülemine piirnorm kehtestada ja siis vaesed, kes ise ei taha lapsi kasvatada aga on nõus sünnitama võivad rikastele vanematele sünnitada, kes lapsi tahavad aga ei saa. Või kuidagi umbes nii.
Ega meie niisama tühjalt kohalt seda otsust vastu ei võtnud, et lapsi ei hakka muretsema. Esiteks on nendega liiga palju muret ja vastutust. Lapsed ei tule ju otse koolist. Neid peab naine ikka 9 kuud enne kõhus kandma ja siis sünnitama ja mis see kõik naise kehaga teeb! Mu naine on nii heas vormis, et meestel jääb suu tänaval lahti. Minu au ja uhkus. Pärast sünnitust proovigu siis liigsetest kilodest lahti saada ja rinnad vajuvad lössi ja venitusarmid ja mis kõik veel. Sünnitanud naine ikka enam missivõistlust kinni ei pane…, kuigi riietes ja hämaras on mõned ikka väga ilusad ka, peab tunnistama.
Meie naisega oleme nii edukad, et töö kõrvalt ei jääks nagunii aega kedagi kantseldada. Ja kui oleks oma lapsed, siis ei raatsiks ju vanavanemate hoolde jätta ja siis ise põeks, et näe kui kehv isa ma olen, et ei ole aega lapsega tegeleda. Ja naine poleks nagunii nõus lihtsalt lastega kodus passima. Ta on mul rohkem selline suurilmadaam. Tähtsal kohal, kamandab personali asju. Eks töö inimestega talle sobib. Aga ainult täiskasvanud inimestega. Tal oleks raske valida, kas töö või lapsed. Mõlemat korraga ikka põhjalikult ei tee. See on nagu napsu võtmise ja spordiga, et tee ühte, aga põhjalikult, korraga tehes rikud mõlemad ära. Ja mina oma karjäärist küll kindlasti ei loobu. Ega mu maja, auto ja purjekas niisama tulnud ei ole…
Lapsed on tülinaks ikka ju ka siis, kui näiteks maailmas reisida tahad. Nad ju ei püsi vait ja iga natukese aja tagant on mingi uus tuju ja häda ja see ja teine… Nagu joodikutega tegele, teevad kõva häält ja lällavad, ajavad kõik segamini, tekitavad mustust ja käivad närvidele. Oma lastega on ilmselt nii, et kuna on omad, siis ei tundu see nii õudne, aga kõrvalt vaadates ajavad võõrad lapsed ikka närvi küll.
Minu meelest peaks näiteks olema lastega reisijatele erilennukid. See ei ole normaalne, et ühes ja samas lennukis lendavad lapsed ja nendega koos täiskasvanud, kes soovivad lendu ja napsi nautida. Kujuta ette kui täiskasvanud inimene teeks lennukis pooltki seda, mis tittedele on lubatud. Kisa ja lökerdamine ja vahel kakahais ka takkaotsa… Selle peale visataks ju täiskasvanud inimene lennukist välja ja saaks eluaegse lennukeelu. Aga laste puhul, palun väga — kisendage, kriisake, vinguge, raputage tooli, lökerdage kõik kohad täis ja jookske ringi palju tahate — küll on armsakesed. Teiste lapsed enamasti ei ole armsakesed. Tüütud on.
Lapsed ei ole enam ammu ka mingi pensionisammas ega garantii vanaduspõlve jaoks. Vaatan oma tuttavate pealt, et terve elu rabasid töö ning tegid kõik laste nimel, nüüd lapsed käivad vahel harva külas, kiire-kiire, ja paljudel on üldse lapsed välismaale kolinud. Ma saan aru, et midagi on viltu ja väga võimalik, et meie oleme lihtsalt asjast valesti aru saanud. Ja, et tegelikult saab korraga hästi elada ja lapsi kasvatada.
Aga kuidas?
