Mees tunnistab: pornosõltuvus on täielikult hävitanud mu elu!

Seoses täieliku internetiseerumise ning erootikafilmide kättesaadavusega vaatab suur hulk inimesi pornot. Minu puhul on aga asi ilmselgelt liiale läinud. Sõltuvus on täielikult rikkunud isikliku elu ning abi pole saanud ka psühholoogi ega psühhiaatri juurest. Ehk oskab keegi siiski aidata?

Kogu lugu sai alguse eelmise sajandi lõpus. Olin elus esimest korda tõsiselt armunud ning esialgu tüdruk vastas mu tunnetele. Paraku selgus peagi, et oleme ikka liiga erinevad ning läksime keskkooli lõpus igati viisakalt lahku. See on siiani minu esimene ja viimane tõsine kontakt vastassugupoolega.

Veidi aega pärast lahkuminekut, kui kaotusvalu oli endiselt veel väljakannatamatult suur, sain endale interneti. Alguses uputasin ennast arvutimängudesse, peagi aga avastasin täiesti juhuslikult hoopis teistsuguse meelelahutuse. Sattusin ootamatult mingisugusele pornolehele ning tegin uudishimust tutvust. Pean tunnistama, et just sellest hetkest minu allakäik algaski — piltlikult öeldes andsin täiesti teadmatult Vanapaganale 3 tilka verd.

Alguses oli muidugi tore niimoodi hingevalu leevendada. Tegelikult muutusid aga filmid märkamatult üha räigemaks ja räigemaks. Esialgu ma sellele tähelepanu ei pööranud, kuid ühel hetkel lõi küll mõte pähe, et mida ma enda arvates õige vaatan. Proovisin halvast harjumusest lahti saada, aga tulutult.

Samas ei hakanud pornosõltuvus kunagi mu ülikooliõpinguid segama. Sain kõik asjad ilusti tehtud, kusjuures päris heade tulemustega. Küll aga häiris see minu sotsiaalset elu: kui varem tundus tore sõpradega juttu ajada ja väljas käia, siis teatud hetkest kadus igasugune huvi tüdrukute ja suhtluse vastu.

Uue aastatuhande alguses sain aru, et filmid, mida vaatan, on tõesti väga haiged ning läksin abi otsima. Korraks tundus, et psühholoog suutis mind jälle motiveerida ning suutsin natuke rohkem reaalse eluga tegeleda. Kahjuks langesin peagi uuesti vanasse lõksu. Käisin veel psühhiaatri juures abi otsimas, kuid ausalt öeldes ei muutnud rahustid ega antidepressandi kuur minu olukorda kuidagi paremaks.

Pärast ülikooli lõppu sain hea erialase töö ning olen karjääriredelil isegi veidi ülespoole roninud. Samuti käin paar korda trennis ning pealtnäha jätan õnneliku inimese mulje. Karm reaalsus on aga masendav — vaatan päevas endiselt mitu tundi pornot ning mul pole ühtegi tõelist sõpra ega hobi, kui aeg-ajalt jõusaalis käimine välja arvata. Ma tõesti tahaks sellest harjumusest lahti saada, aga tahtejõudu jääb väheks.

Nii üllatav kui see ka pole, kuid viimasel ajal on minu bioloogiline kell hakanud tiksuma. Olen juba üle 30 ning paljudel on selles vanuses pere ja lapsed. Unistan ka õnnelikust pereidüllist, kuid paraku pole ma juba üle kümne aasta mitte ühegi naisega kooli- ja tööväliselt suhelnud. Lihtsalt porno on mugavam lahendus olnud ja tahtejõudu pole. Kardetavasti olen inimsuhetes nii võõrdunud, et sobiva neiu kohtamisel ei saaks ma temaga jutule. Kas mul oleks üldse mingit lootust?