Meeste pisarad on väärtuslikumad kui naiste nutt
Mehed ei nuta
Keskeltläbi kaks kolmandikku nii meeste kui naiste kehamassist moodustab vesi. Enamus tuleb välja uriini ja higina, aga väike osa ka silmaveena.
Tite tönnimine on ju lapse kõne oluline element ja ka naiste hala ja ulgumisega oleme harjunud. Naiste äranutetud punasekstõmbunud punsunud silmnäod ja küllusliku silmveega uhutud üle põse laialivalgunud ripsmetušš on tänagi avalikus ruumis täiesti tavaline nähtus. Meeste puhul mitte.
Kuhu jäävad meeste pisarad?
Kas isegi mitte pimedas kinosaalis ei söanda mees oma tundeliigutust välja anda?
Meeste kohta öeldakse, et higistab kui hobune. Enamasti leidub töökohtades ikka mehepoegi, kelle külluslik higihais on kõneaineks. Et ehk ei jätku meestel lihtsalt vett, mida pisarateks väljutada?
„Mehed ei nuta”- ütlus on tuntud nii kasvatuslikus sõnas kui pildis, selle üle on naerdud kinofilmides. Kas mehed on siis tehtud, nagu laul ütleb, puust või rauast või kivist või tänapäeval näiteks plastmassist, et läbi ussimunagi sealt pisaraid välja ei pigista?
Naine ei nuta? Järelikult nõid!
Ajaloouuringud teatavad, et vanasti olid inimesed oma tundeavaldustes vahetud, tugevad ja avalikud. Pisarad voolasid ojadena, ja samamoodi lõkerdati naeru, nii et hing jäi kinni. Mõlemal puhul ei häbenetud visata kõhuli maha ja roomata emotsionaalsetes krampides. Nutt võis üle minna naeruks ja vastupidi. Meeleolumuutused, mida tänapäeval võiks täiskasvanute puhul vaimupuuduseks pidada, olid levinud vanusest, soost ja positsioonist sõltumata.
Kuskil 18. sajandil hakkasid siginema muutused, eluilmingud privatiseerusid, õukonna salongides liikujad pidid pigem varjama ja kavaldama kui tundeid avaldama.
Spontaanne naer ja nutt hakkasid üha enam lihtrahva ja naiste pärisosaks saama.
19. sajandil nii romantismi kui viktooriaaegsete (keep stiff upper lip) väärtushoiakute järgi eelistati tundeavaldusi selgelt era- ja intiimsfääri jätta. Eriti nõuti meestelt kindlakäelist enesevalitsemist ja kontrolli emotsionaalse repertuaari esituste osas.
Nutt oli kohatu ja sündsusetu, nagu ka kõiksugu kehaliigutused, žestikulatsioon, grimassid. Sealhulgas ka naeratus pidi olema valitsetud.
Seevastu naistel jäi suisa kohustus nuttu lahistada. Muide, suutmatus nutta, mis võis tekkida näiteks leinašokist, võis veel 17. sajandil nõia tunnusmärk, tähistas nüüd ja ka hiljem naise võimalikku homoseksuaalsust!
Kas sina uskusid Andrus Veerpalu pisaraid?
Mees on sõdur, kes ei saa lubada naiselikke nõrkusi. Töinamine on alaväärtuslikele ja naeruväärsetele olenditele. Mees peab ratsionaliseerima iga oma sammu. Siit läheb väga väike samm kalestumiseni, võimetuseni elust osa saada. Aga see on tühine lõiv, et ikkagi enesevalitsejana troonil püsida.
Me peaks ehk olema vabad ajaloo taagast, aga vist väga ei ole. Olen ise näinud pisarates meest ja olen ise olnud pisarates mees. Nii vabastava alkoholi kui ilma viina mõjuta. Tundeliigutuste küüsis, kas nähtud filmist või päris elus juhtunud inimlikkuse ilminguist, ja võidelnud vägisi silma tungiva veega… Mõelnud, et küll on hea, et prillid on ees ja muidugi, et silmad pole värvitud. Nagu naistel.
Muidugi on meile teleekraanilt näidatud mehi, sangareid, kes kas spordi võitude või kaotuste korral nutma puhkevad. Kui portugaallase Christiano Ronaldo pisarad pole ehk latiino-kultuuri iseärasusi arvestades üllatus, siis sakslase Michael Schumacheri pressikonverentsil poetatud küll. Paljud kahtlustasid otsemaid, et need pole ehtsad, vaid teeseldud krokodillipisarad. Ja mida arvata Veerpalu pisaratest? Või kas me usuksime, kui avalikult valaks pisaraid Savisaar või Ansip? See oleks jumalime …
Muide, vaatasin Wikist märksõna „pisarad” ja kõige huvitavam on vast see, et eesti keelde pole seda artiklit, erinevalt meie naabritest, tõlgitud …
Meeste pisarad kui pärlikeed
Mida ütlesin ma ütlesin oma vennatütrele vastuseks? Noh, seda, et lähed kooli, ja seal öeldakse, kuidas on. No ei. Kooli peale ei saa küll tundekasvatuses panustada. Ütlesin, et mehed nutavad küll. Vahel kurbusest ja valust, vahel lihtsalt suurest rõõmust. Aga kõik ei taha alati seda välja näidata.
Kui veel kord ajalukku sukeldada, siis kuna ühiskonnad olid patriarhaalsed, olid juba antiikajast peale meeste pisarad, hinge pärlikeed, väärtuslikumad ja õilsamad kui naiste omad — koduses sfääris tegutsejate omad.
Täna, kui elame võrreldamatult võrdsemate võimalustega demokraatlikus ühiskonnas, tõstaks meeste emotsionaalne väljaelamisvõime terve ühiskonna vaimset tervist.
Vabanegem kammitsaist, mehed! Kraanid lahti, kamraadid! Kui tunned, et tunne on tulemas. Lase silmamunadel liuelda libedalt. Enesekindlamalt. Ei tee see sind lillaks.
Ei pea ju lahistama nutunaiste kombel, aga mõned pisarad asja eest aitavad vabaneda pärssivast ja stressi endasse hoidmise krambist. Iga tilk väärtuslikku silmavett naiste ületiražeeritud töinamise kõrval on kõrgem teraapia ja hügieen. Puhastab ennast ja teeb maailma paremaks.
