Esimesena andis ta teada, et ei taha mind arstile kaasa, sest tahaks “oma privaatseid probleeme” ainult spetsialisitga omavahel arutada. Ta lubas, et ultrahelisse saan kaasa minna, kui lapse sugu avaldatakse, kuid mõne kuu möödudes tulin koju ja köögilaual oli ultrahelifoto. Naine oli päeval ilma minuta ära käinud, öeldes, et aeg muutus ja ta arvas, et mul pole niikuinii aega kaasa minna… See, et sündimas on poiss lipsas nii muuseas huultelt.

Ma ostsin peagi uue auto ning soetasin ka enda autost väikese mudeli. Ütlesin Margitile, et hoian selle meie pojale, siis on tal samasugune auto nagu issil. Ta nähvas, et seda metalli ja mutreid täis lelusid ei pane ma enne kolmandat eluaastat lapse lähedalegi. Kui ma ostsin lapsele sipukad, naeris abikaasa mu välja, et need saab ju alles kaheksakuusele selga panna, enne pole nendega küll midagi teha.

Laps sündis ja mind sünnituse juurde ei oodatud. Nägin oma poega esimest korda alles siis, kui ta oli juba pestud, puhastatud ja toidetud. Kõikidest esimestest hetkedest jäin ilma. Meie laps on juba neljakuune, kuid mul on üha enam tunne, et Margit peab meie ühist last vaid enda eraomandiks — ta vidutab silmi, kui ma last hoian, justkui kartes, et pillan ta kohe puruks. Ta ei usalda mind lapsele piimasegu tegema või teda vannitama… Mul on tunne, et nii paljud isarõõmud on minult justkui käest võetud.

Võib-olla ma pingutan üle… Oleme Magritiga sellest rääkinud ja ta ütleb, et kujutan seda ainult ette. Aga ometi on mul tunne, et ta justkui ei taha ega usalda… Räägib aina ema ja lapse vahelisest sidemest, emahoolest ja ema kõhutundest. Aga mina, isa?

Kallid isad, kas te olete end kunagi samamoodi tundnud? Naised, kas hoolitsete selle eest, et mees saaks end piisavalt isana tunda?