MEHE PIHTIMUS: Mul on kolm armukest, ja ma ei jaksa enam
Ma ei mäleta täpselt, kuidas see algas. Võis olla üks järjekordne firmapidu, kus võeti napsi, tantsiti ja mindi pisut üle piiri. Üks minu tüdrukutest haakis end mulle peolt lahkudes külge ja nii see läks. Tookord läksime tema korterisse, minul oli kodus rase naine, temal mees aga sõpradega järjekordsel joomingul. Tema initsiatiivil kohtusime ka edaspidi, mehevaba pinda tekkis tal peaaegu igal reedel, minu naine aga oli seksist järjest vähem huvitatud.
Ma tean, et minu eelkäijal olid tööl omad lemmiknaised, kes võisid nautida teatud privileege. Seega ei imestanud keegi suuremat, kui saadi aru, et nüüd on siis nii. Tüdruk ise muutus kolleegide jaoks üsna väljakannatamatuks, piltlikult öeldes võisin kontori nädalaks rahulikult omapead jätta, teades, et führer kamandab. Ja tagasi jõudes saan kirglikku keppi täpselt nii palju kui soovisin.
Ühel hetkel hakkas see “olen sinu vihaleht tagumiku küljes”- kiibitsemine väsitama. Minu arusaamist mööda on abieluvälised armusuhted selleks, et su argiellu pisut särtsu tuua. Kui särts otsa saab, hakkab igav ja siis ei aita isegi kunstiliselt kõrgel tasemel seebita pugemine. Lahendasin olukorra nagu iga teine keskmine mees — asusin Peltsebuli Peltsebuliga välja ajama.
Ühel järjekordsel firmapeol panin silma peale järjekordsele projektijuhile. Keemilised blondid pole just minu maitse, aga kui pakend on hea — ja temal on see praktiliselt laitmatu — siis vahet pole. Ühtpidi olin nagu lotovõitja — lisaks sellele, et töö kiire ja korralik ja blond samal õhtul ära sebitud; õnnestus mul paari nädalaga ajada karile ka tema lühike kooselu oma eelkäijaga, firma eelmise ülemusega. OK, ma ei ole mingi kurjam ega vampmees, kes diivanipatjadelt nende kallimad viib, aga seekord oli hea tunne. Tegin ära!
Võidujoovastus läheb kiirelt üle, võrreldes esimesega olin oma sekselus teinud sammu tagasi. Mõningase pettumusega pidin nentima, et pakend ei vasta sisule. Tal oli ideaalne keha, ta isegi häälitses õigel kohal, aga kõik see oli kuidagi tuim ja kunstlik. Üks kumminukk võib kontoris ikka olla, lohutasin ennast. Tagantjärele mõeldes, võib-olla tegin eelmisele ülemusele hoopis teene, et ta naise tegeliku olemuse paljastasin…
Vahepeal sain õnnelikuks tütre isaks ja “Enne kolme aastat keppi ei saa”-meesteklubi liikmeks. Kui raseduse ajal veel oli mingi lootus kodus oma naist kaisutada, siis titt tõmbas temast viimasedki elumahlad välja ja nii ma siis istusin… ametlikult kuival. Mis jääb kuivaval mehel üle muud, kui otsida vett, mis su janu kustutaks. Ilmselt tegin nagu enamus keskmisi eesti mehi sel puhul teeks — säilitasin senise olukorra, selle vahega, et võtsin nüüd kordamööda ette mõlemad projektijuhid.
Kuidagi tühi oli see kõik. Koduta loom, küla pealt keppi kerjamas. Muutusin kurvameelseks, ei tahtnudki enam midagi teha. Ju hakkas mu lootusetus kellelegi seal üleval pinda käima või pakkusin ma talle nii haleda meelelahutuse, et ta otsustas töövestlusele juhatada Temakese. See oli armumine esimesest silmapilgust. Noor, innukas, lihtsa ja sooja olemisega tüdruk. Vanemate abiga pealinnas jalgadele aidatud — korter, auto, alati pisut raha puhuks, kui neidis peaks tahtma uut mööblitükki osta või omandada järjekordset kõrgharidust. Nii see läks. Üle pikkade aastate tundsin, et olen oma eluga rahul ja isegi keskmiselt õnnelik.
Esimesel selgusehetkel analüüsisin olukorda kainelt ja leidsin, et armuuima ära vajumine teeks karuteene nii firmasisesele õhkkonnale kui minu mainele ja seega võimalustele edaspidi edutatud või premeeritud saada. Nii jätkasin teadlikult suhet kahe eelmise naiskolleegiga, et neil omavahel ei tekiks soovi uue lillekese vastu ühisrinnet moodustada. Temakesele tegin aeg-ajalt mõne isikliku kingituse, aga ei edutanud teda tööalaselt ega andnud ühtegi privileegi lihtsalt hea seksi pärast.
Igal esmaspäeval koguneb kontor koosolekule. Istutakse kahele poole lauda, minu koht on laua otsas. Ma siis räägin nendega. Iga nädal üks rutiin — natuke päevapoliitikast, konkurentidest; sellest, et ellujäämiseks on meil vaja uusi töövõite, uuendusi jne. Mulle on mu enda jutt juba pähe kulunud, aga vahest teeb see isegi nalja, miks mitte keegi ei ütle, teeme midagi teistmoodi. Minu kolm armukest loevad sõnu mu suult ja tundub, nende ainus mõte siin istudes on, kuidas saaks mulle meele järgi olla. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et olen üle keskmise voodivõimekas mees või on see tõepoolest omavaheline konkurents — aga need tibid teevad firma põhikäibe.
Nad vist ei tea tänaseni, kas, keda, kus ja kui palju ma panen. Ma ikka aeg-ajalt näen seda lootust neist igaühe silmis — lootust, et ta on ainuke. Kui siis selgub, et on veel keegi, on ette tulnud murdumisi, vaikseid vihapurskeid. Ultimaatumit pole julgenud ükski esitada, naisele kaebama või avalikult skandaalitsema pole keegi hakanud.
Ma pean selle välja ütlema — tegelikult on see kõik mind hirmsasti ära tüüdanud, sest kokkuvõttes olen ma ikkagi täiesti tavaline, keskmine eesti mees. Tahaksin mängida golfi ja mõnikord käia oma naisega reisimas. Kui ta väga paluks, siis vist läheksin isegi rahvatantsu, tantsu-ja laulupeol osalemine on tänapäeva jälle pop.
Ootan seda esmaspäeva, mil keegi neist kolmest võtab julguse rindu ja ütleb, et ta rohkem enam ei taha. Saaks ühekorraga platsi puhtaks ja uut verd asemele. Meie keskmiselt edukale eesti keskmise suurusega ettevõttele mõjuks see üle keskmise hästi. Mulle ka.
