MEHE PIHTIMUS: Olen naistele jõulukink!
Teate, aknaid, mis mulle on avatud, on palju, parem ärge lootke. Oma lugu võin ma teile edasi jutustada.
Mu elu kulgeb kindlas rutiinis. Enamasti ma tean, kus järgmisel hommikul ärkan. Ja enamasti ärkan ma oma kodus, oma naise kõrval voodis.
Ma hindan peretraditsioone ja veedan nädalavahetustel piisavalt oma perega aega. Mu naine näeb oma vanuse kohta hea välja, tselluliidinalja temaga juba ei teeks. Eks ma võimaldan talle ka igasuguseid trenne ja vuuduusid, mida ta parasjagu teha tahab. Terves kehas terve vaim! Noh, on jah, meie kodune seksielu tsipa lahja, aga kellel ei oleks. Me oleme juba viisteist aastat abielus, kõik armu-uimad olid ammu seal metsas ja autokapotil ära. Aga kobe kann on ta küll, ma ikka olen tähelepanelik, et nagu roheline tuli süttib, siis lendan peale. Mõtle, kaks last sünnitanud, ja kuskilt pole välja veninud, rinnad on ka ikka sellised väikesed õunad, mis pihku ära mahuvad. Suured lõtvunud piimakotid pole just minu esteetika. Nii, et trenn teeb ainult head, ainult head. Ja kui pakutakse, ma võtan alati tänuga vastu. Abielumees peab oma kohust täitma!
Kui nii võtta, siis tõenäoliselt ma ei ole tõesti nagu enamik mehi. Ma ei viitsi õhtul diivanil munad laiali õllet libistada ja porri vahtida. Ma käin õhtul trennis, tennist mängimas ja jõusaalis ja kui aega vähem, siis mere ääres jooksmas. Palju sõltub muidugi elukeskkonnast, mulle on küll tähtis see, mis välja paistab. Noh, et kui keegi naabrimees tahab rannas oma sikspäkki minu omaga võrrelda, siis lasku käia, mul pole midagi varjata.
Mis selles siis halba on, kui inimesed näevad head välja ja pürgivad selle poole, et olla edukad ja mitte elada lihtsalt selle nimel, et pankasid orjata? See on halb, et selliseid on väga vähe. Vot uskuge, jube raske on olla vähemuses ja seda koormat kanda. Kes tuleb mind süüdistama, et ma pean kolme armukest, siis mis see tema asi on. Ostku ära või tehku järele. Ja kes tahab kuivada, see kuivagu. Vaba maa, vabad inimesed.
Kolme armukesega hakkama saamine polegi nii lihtne kui pealt paistab. Nii, et võib-olla tõesti ei piisa üksnes keskmine ja tavaline olemisest. Peab olema libiidot. Sellist tahtmist, et ikka seisab kui vaja. Ja seisab nagu tala. Ja pärast keppi ei tohi lonti vajuda vaid tuleb tõusta, selg sirgeks lüüa ja minna nagu tõeline mees. Mingid vajalikud atribuudid nagu korralik ülikond ja hea lõhn on iseenesest mõistetavad, see annab naistele signaali, et siia võib tulla. Siin ollakse pestud ja kustud ja alati valmis. See kas sa sõidad vene mersuga või on sul perse all tõsine lipsutaja, on teisejärguline, uskuge mind. See tuleb päevakorrale peamiselt soojal ajal, mida meie kliimavööndis näpuotsaga jagatakse. Kui juba teha, siis teha asja kvaliteetselt, mitte kuskil Borja moskvitši tagaistmel.
* * *
Valmisolekut ja vastupidavust hakkasin juba varajases nooruses harjutama. Sel ajal, kui klassivennad viinal ja piimal õppisid vahet tegema, tegin mina tõsiselt trenni. Seal ei ole väga vahet, keda ette võtad või mis nägu ta on. Trenn on trenn. Nipp on lihtne: kui kepid ühte, siis tuleb kohe keppida ka teist ja kolmandat. Mida rohkem teed, seda rohkem saad.
Üks tasuta nõuanne veel: armukesega ei tohi pikaks lasta, seal peab täpselt pidama kinni sellest palju kirutud kolme minuti reeglist - tõsiselt, üle lasta pole mingit mõtet, siis nad hakkavad arvama, et sa oled mingi emotsionaalne pervar. Nagu nad selle ära nokivad, kohe on jamad kaelas, tulevad mingid hämarad vihjed pikemale suhtele ja kooselule ja lastele. See on see koht, kus tuleb kiirelt reageerida, till püksi ja punuma - tsiteerides klassikuid.
Naised, kes kujutavad ette, et nemad juga juhivad, tuleb heaga teistele jätta. Liblikad ja luuletajad las teevad oma tantristlikku jura ja jõuavad kolmekümnendal aastal esimese puudutuseni. Ehk siis - hoidke eemale iseseisvatest naistest, kes räägivad raamatutest ja kutsuvad teid teatrisse, et näidata kui kuradi kaasaegsed nad on.
Tuleb õigesti valida. Tabada õige hetk. Ma kirjutasin jah, et Temake tuli ja oli armumine esimesest silmapilgust. Kulla naised, kes te midagi arvasite - mina ei armunud. Temake armus. Testide põhjal võin kinnitada, et olen emotsionaalselt intelligentne, oskan olukorras õigesti reageerida. Vaatasin, et tütarlaps on omadega sees ja rääkisin talle seda, mida ta ootas. Võtsin ta tööle, pühendasin talle kontoris rohkem aega. Aga ega ma loll ei ole, et hakkan ühe tüdruku pärast oma aastatega korda sätitud elu peesse keerama; unustage ära! Mul on kodus tibens naine ja kaks last. Kusjuures, kui ma peaksin valima, kumma naise võtaksin ja kellega abielluksin, siis valiksin ikkagi oma praeguse ametliku naise. Ta on normaalne, rahulik, tegeleb oma asjadega, kasvatab meie lapsi, hoiab kodu korras, teeb isegi tööd. Miks ma peaksin tahtma kõike seda ära rikkuda, mis mul on?
Firmas tooks selline projektijuhiga tõsisema liini ajamine ka probleeme. Esiteks alluvad, kes ilma jäävad - idee poolest peaksin ma neid võrdselt kohtlema, seega kepid ühte, kepi kõiki. Vot ei tõuse iga rumpumpeli peale ka, nii hea treenitus mul kahjuks ei ole. Kolm on täiesti piisav, ei kripelda küll, et peaks veel midagi kõrvale võtma.
Teiseks omanikud - no ei ole hea toon oma alluvaga pesa punuma hakata. Lihtsad tööalased suhted aga on täiesti aktsepteeritavad. Väike emotsionaalne laks aitab motivatsiooni kõrgel hoida ja naised püsivad kauem vormis ka - ega ikka ei tule küll krimpleenis kontorisse, kui ülejäänud fuck me saabastes ringi höörivad. Pilt paitab silma, teeb hommikud rõõmsaks. Pole küll minu asi kellegi voodi kõrval kätt hoidmas käia, aga korporatsioon pigem toetab tööalast tihedamat suhtlemist kui nurgas nina nokkimist.
* * *
Teeme selle hundi ja kodu lähedalt mittemurdmise-teema ka selgeks. Uskuge, see on sama loll nagu öelda "rongaema võrdub sitt ema". Hundid elavad karjas, neil on hierarhia paigas. Kari liigub kindlal maa-alal eesmärgiga leida toitu ehk murda. Näljane hunt võib vabalt nõrgema karjaliikme maha murda, et kõht täis saada. Pealegi takistavad nõrgad karjal edasiliikumist, loe: ellujäämist.
Selle käitumismustri järgi käitun ma nii nagu iga normaalne isane peaks käituma. Mul on kari, kus osa emaseid on nii-öelda minu lähedal. See, kas ma neid kepin või mitte, ei omagi tegelikult tähtsust. Nendele emastele on garanteeritud teatav turvatunne ja privileegid. Rumpumpelid ei kobise, sest kaotada on rohkem kui võita - teatud vanuses tädidel on töö leidmisega ikka päris raske ja tänapäeval on tavaline, et küsitakse eelmisest töökohast referentsi. No mõelge ise edasi.
Võimalikud konkurendid hoiavad ka moka sündsalt maas ja põhjus, miks nad seda teevad, on minu arvates väga lihtne - nad tahaksid ise olla väljavalitud.
Seega, kulla kadetsejad, saage aru, ma pole mingi hale vend vaid jõulukink. Kui see teie võtta oleks, küll siis võtaks ja saaks ja teeks. Paraku tuleb jõuluvana vähemalt aastapikkuse pühendumisega välja teenida.
Need, kes põhiliselt selle üle pead vaevavad, kas mu lugusid kirjutab naine või mees, siis mis vahet seal on, kes mu mõtted füüsiliselt arusaadavasse vormi valab. Igal keskmisel ja tavalisel eesti mehel on nii sekretär kui PR palgatud.
