Mehejutt: (vahel) ei salli kohe lapsi
Mistahes, mõnikord kuskil poes jonnivat last kuuldes, tuleb mõte pähe: no mis te veate oma jonnivaid lapsi kaasa? Ja miks te olete nad lasknud jonnivaks kasvada? Või, eriti pahuras tujus, lihtsalt kisavat last kuuldes: peab siis poodi kaasa vedama? Või sellist lapsukest nähes, kelle arvates jõle kihvt on riiuleid segi ajada, siit võtan, aga panen hoopis sinna. Taamal seisab heldinult naeratav lapsevanem: organisaator on kasvamas. Või lihtsalt tormavad sulle mõttetult jalgu. Või rammivad üksteist kärudega.
Veel hullem on, kui istud tasakesi kohvikus ja keegi tuleb sinna kisava lapsega. Põrgu jumalad, kõrts ei ole ülepea lapse koht ja kui sa juba temaga sinna tuled, siis olgu see üks hubane laps. Korrektne ja viisakas, kes teisi ei sega. Ei, kus sa sellega. Jällegi vahitakse õndsa näoga: kui tore ja aktiivne laps mul küll on, kuidas teie, joodikud ja kes te siin olete, küll seda tähele ei taha panna ja hoopis ära lähete, ah, parem ongi, kui te lähete…
Mõistmatus tabab. Kui sul on kontrollimatu laps, võiks pigem häbi olla. Laps, kes käituda ei oska, ütleb oma vanemate kohta, et ka need tõenäoliselt ei oska käituda. Omandatakse ju kombed läbi eeskuju. Või kui lapse halva käitumise põhjus on, et talle ei meeldi seal olla, kus ta on ja avaldab oma märatsemisega protesti, siis võiks seda ju märgata ning mitte vedada last sinna, kuhu tal asja pole. Eriti kõrtsi, ma rõhutan veel üle. See on samamoodi halb käitumine, kui inimest, olgugi väikest, veetakse talle ebameeldivatesse olukordadesse.
Ometi seda muudkui juhtub ja uhke ollakse ka veel. Ja, tegelikult, miks mitte? Inimesel on ju laps ja ta on selle üle tohutult uhke. Mis on ju tegelikult väga ja väga tore. Midagi selles uhkuses aga sarnaneb rõõmuga esimese… no näiteks, kassipoja üle. Sel lastakse kah toimetada, kuidas tüüp ise tahab, kuni ta võtab ette lasta loik otse voodisse. Tol hetkel tuleb teha valik — kas nii hakkabki olema, sest nii nunnununnu või on siiski olemas mingisugune traditsioon ja kord.
Kassipoeg sellises mängus kaotab, enamasti. Alati saab ju uue kassi võtta. Kass pole just haruldane loom. Laste käestlaskmine võib aga anda märki sellest, mis on kogu siinse maa tegelik mure — laps on haruldus. Neid on vähe saada. Järelikult tuleb neid, kes on saadaval, hoida. Täiesti kogemata aga üle hoida, lastes tal teha, mis aga pähe tuleb. Lastes tal seda ka veel demonstreerida. Nagu tõukassil lastakse teha, kuhu tahes ja kus tahes. Kallis ja haruldane, ei seda või keelata, näete, kes mul on!
Eks ta ole. Päris pikalt on ju olnud neid jutte, kuidas laps hävitab ema karjäärivõimalused. Nüüd siis, kui ajad segased ja ainult emapalk kindel kraam, näib pendel olevat vastupidisesse suunda liikunud. Jälle saadakse lapsi. Lapsed on aga uued ja huvitavad asjad, kellest, nagu tundub, suurt midagi ei teata. Võib ka oletada, et kõiketehalaskmine tulebki mitteteadmisest. Kõigepealt tahaks jälgida, kesasi see üldse on, mis teeb. Ei tea ju. Või arvatakse, et ei tea. Vahepealne väheste laste aeg on toonud kaasa, et pole ka sõbrannasid, kellelt küsida võiks, mismoodi asjad käima peavad. Nii toimib katse-eksituse meetod.
