Murelik noormees: ma vist jäängi igavesti süütuks...

Olen siin oma jutuga vist üsnagi tavatu kirjutaja, aga mõtlesin proovi teha, ehk tuleb mõni mõistlik vastus. Asi on selles, et olen 22-aastane noormees, aga täiesti süütu: pole eales suudelnud, kohtingul käinud, rääkimata millestki enamast. Mulle on jäänud mulje, et tänapäeval eeldatakse üha enam kogemusi ja oskusi seoses tabude vähenemisega ühiskonnas. Kas minusugune oleks täielik “out”?

Võib tekkida küsimus, et kuidas üldse ma sellisesse seisu olen sattunud? Trenni ju teen üsna korralikult ning näolapil ei tohiks väga viga olla. Ma ei kiida ennast praegu, vaid lihtsalt ütlen, et nendes asjades ei tohiks probleem peituda. Ka majanduslikult on seis korras ning selles osas on väljavaated tulevikuks ka head.

Põhikooli lõpus ja gümnaasiumis, kui väga suur osa tänapäeva noortest oma esimesed kogemused saavad, jäin mina seltskondadest välja ja olin pigem eraldi. Ühelt poolt võib olla põhjus minu pigem omaette hoidvas iseloomus. Samas on ka minust kordades tagasihoidlikumad õnnelikes suhetes. Tegelikult oli aga siis isiklikke põhjuseid, mistõttu ei saanud eriti seltskondades liikuda, aga seda pole mõtet siin arutada.

Kui astusin ülikooli, siis tundsin teravalt oma saamatust - ma nagu ei osanud üldse vastassugupoolega suhelda. Ja see on jäänud siiamaani niimoodi. Olen vahel proovinud ise aktiivsem olla, aga näib, et see ei vii kuhugi. Väljas pole viimasel ajal absouluutselt käinud, tekib selline allaandmise tunne. Pigem olen hakkanud üha enam kapselduma.

Muidugi pole see iseenesest mingi probleem, et peaaegu 23-aastane on süütu, aga teatud asjaolud teevad mind murelikuks. Nagu ennist ütlesin, pole mul mingisuguseid kogemusi tüdrukutega. Pole praktiliselt võimalusigi olnud (võib-olla 1 väike võimalus oli kunagi ammu, aga kindel pole). Ja mis veel hullem: pole ühtegi märki, mis näitaks, et olukord võib lähiaastatel paraneda.

Võib tekkida küsimus, et millega ma siis üldse tegelen? Põhiliselt õpin, käin natuke tööl ning teen 3-4 korda nädalas trenni. Kusjuures noorena olin ma rohkem selline pahapoiss, oli isegi koolis suuri pahandusi, aga alates gümnaasiumist olen pigem nohikuks muutunud, õppimine on põhiline prioriteet.

Ehk oskab keegi kommenteerida või aidata?