Nelja mehe möödunud aasta uusaastalubadused. Kuidas neil läks?

 (1)
Aastavahetus Radissoni katuselt
Aastavahetus Radissoni katuseltFoto: Eero Vabamägi

Praegu on hetk, kus miljonid inimesed üle maailma murravad pead, et mida endale uuel aastal lubada. Kus nad sooviksid olla aasta aega hiljem. Kahjuks on reaalsus see, et lubaduste uudsus kaob tavaliselt aasta esimeste nädalatega ja minnakse vanadele radadele tagasi. Üks peamisi põhjuseid on see, et alustatakse suure hooga, kuid tegelikult vajaks harjumuse muutmine väikeseid samme, sest muidu on läbipõlemine tavaline tulemus. Tüüpiline on ka see, et inimesed annavad endale igal aastal täpselt samu lubadusi, mis ei ole midagi muud, kui lihtsalt teadvustamine, millega oma elus rahul ei olda.


Võtsime ühendust inimestega, kelle kohta me teadsime, et möödunud aastal said lubadused antud, et uurida, kuidas siis aasta kokku võtta.

Eerik lubas möödunud aastal: käia regulaarselt trennis, säästa iga kuu 100 eurot, loobuda suitsetamisest.

„Kui ma olen päris aus, siis on need asjad mul terve aasta meelel olnud. Noh, see trenniasi läks kohe aasta algul pekki, sest ma venitasin sinna minekuga poole veebruarini ja mis regulaarsusest me seal enam räägime, kui poolteist kuud pole lillegi liigutanud. Kuidagi jäi nii, et veebruaris käisin kolm korda ja rohkem pole jõudnud. Tegin motivatsiooniks suisa aastase lepingu, mida ma siiamaani maksan.

Seotud lood:

Säästmisega on läinud lihtsamalt. Ma olen säästnud iga kuu 100 eurot, mille eest ma endale jõuludeks uue läpaka ostsin. Ei pea järelmaksu eest end lolliks maksma vähemasti.

Suitsetamisest loobumisega tegelesin ma kõige tõsisemalt. Ostsin endale nikotiiniga plaastrid ja nätsud. Ma nägin öö otsa õudukaid, kui see jama õla peal oli ja suitsunälg ei läinud ka kusagile. Ühel hetkel, kui mul plaaster õlal, näts suus ja suits ees oli, lõpetasin ma selle eksperimendi. Peaks uuesti proovima, sest ega ma suitsetaja olla ei soovi. Tuleb leida lihtsalt muu viis. Ma sõpradest viimane, kes suitsetab. Kui nemad said maha jäetud, miks siis mina ei saa...”

Andero lubas, et ta õpib ära uue keele ja saab kitarri akordid selgeks.

„Ma ei tea, kas keegi on f-duuri üldse kunagi selgeks saanud. See on ju füüsiliselt võimatu. Kuna ma seda endale selgeks ei saanud, jäid ka teised soiku, sest kuidas ma mängin kitarri, kui ühte duuri võtta ei oska..

Keelt ma ka ära ei õppinud. Ma õppisin hoopis viis. Ma oskan viies keeles öelda „Kolm õlut ja pakk pähkleid palun!”. Muus osas jäi kahjuks laisaks. Ei tea, aeg läks kuidagi nii kiiresti eest ära, et ei jõudnud midagi põhjalikult ette võtta.”

Janno lubas, et ta kaotab aastaga 20 kilo.

„Terve jaanuari treenisin nagu pöörane. Terve veebruari rassisin ma jõusaalis ja õues suuskadel, kui ilm lubas. Kahe kuuga tuli 13 kilo alla, kuid siis tuli kevad ja sõbrad hakkasid vaikselt talveunest ärkama ja sotsiaalne elu läks tihedamaks ja trenn jäi aina enam tahaplaanile. Kogu see kaaluteema on minu jaoks ikka ilgelt keeruline – sellest ei piisa, et sa paar kuud tubli oled. Sa pead olema tubli elu lõpuni ja mulle ei sobi see. Mulle meeldib diivanil lösutada ja rasvast ahjukartulit süüa. Ma ei ole loomult see trennilõhkuja ja salatilehemugija.

Igal juhul tuli kaal tagasi, pluss natuke peale. Aga ma ei taha siiski paks olla ja ei oskagi nagu öelda, et kuidas ma seda lubadust endale andma peaks. Ma tean, et ma saaks selle kaalu alla, aga kuna see läbi saab? Kuna ma saan jälle mina olla? Ei saagi ja seega pole selline eesmärgi püstitamine minu jaoks SEE. Ma ei viitsiks olla see, kes elu lõpuni oma karbikesi õhtusöökidele kaasa võtab. Kuidagi saavad ju kõhnad inimesed kõhnad olla.”

Peeter lubas, et ta juuksed lähevad hõredamaks, et ta saab inflatsiooni tõttu oma palga eest vähem osta ja et ta võtab natuke kaalus juurde.

„Näe, kõik lubadused täitusid. Viimseni. Ma vaatan, kuidas inimesed endale igal aastal ebareaalseid eesmärke seavad, kuidas nad muutuvad nüüd täiesti teiseks inimeseks. Ma ise tegin seda sama asja varem ja pettusin igal aastal. Eelmisel aastal lubasin endale realistlike asju.”

Laur lubas, et saab aasta lõpuks enda unistuste keha


„Tehtud. Sai kõvasti kangisaalis rauda rebitud, kuid oli seda väärt. Nüüd on jah valik, et mis edasi. Kas jätkan seda rassimist, või võtan vabamalt. Pigem lõpetan ma selle eksperimendi vist ära. Tahtejõudu mul on, vastupidavust ka, aga kas ma olen parema keha tõttu õnnelikum? Kardan, et pigem mitte, sest see oli mul aasta otsa kinnisideeks, kaalusin igat grammi, mida sõin, ei tulnud trennist enne ära, kui kõik seeriad tehtud. Pole päris minu masti meeldivalt aja veetmine. Ma olen aasta otsa Stati kabanossi taga igatsenud. Heh. Päev veel vastupidada :)”

Hea lugeja, kui sa plaanid anda sel aastal uusaastalubaduse, siis jäta palun endast märk maha ja kirjuta toimetusse või kommentaaridesse, mida sa lubasid ja vaatame tuleva aasta lõpus, kuidas sul siis läks.