Erinevalt mõnest varem siinkirjutanust olen ma julge pealehakkamisega, kohati ehk isegi liiga nahaalne. Käin pidevalt klubides ja möllan pidudel. Paraku tuleb nentida, et ükski neiu pole veel minu ees oma seelikut rebadele lasknud. Sugutungi jagub siiski piisavalt, kohati isegi ülearu, kuid seni olen olude sunnil piirdunud vaid aktiivselt masturbeerimisega.

Alguse juurde tagasi tulles tahaks küsida nõu, kuidas oma välimuseprobleemidest üle olla? Minu kõige suurem õnnetus seisneb kehvas kehaehituses. Nimelt olen lühike ja väga-väga kõhn ja kondine nagu luukere. Tegelesin aastaid võitluskunstidega ning tegin iseseisvalt natuke jõutrenni. Paraku polnud mitte mingisugust tulemust — jäin ikka kiitsakaks nagu vanasti. Mingi aeg käisin regulaarselt jõusaalis ning jälgisin ka spetsiaalset toitumisprogrammi. Veresooned muutusid tõesti suuremaks, atrofeerunud lihased aga praktiliselt mitte.

Nagu enne tunnistasin, siis mul pole mingeid kogemusi naistega. Korvi saamine on üsna igapäevane lugu minu jaoks. Veel üks asi, mis mind natuke tagasi hoiab ja ebakindlaks muudab, on peenise kuju ja suurus (tegelikult oleks õigem mõiste „väiksus“). Erektsiooni ajal suudab mu väikemees kasvatada ennast vaid vaevu kümne sentimeetri pikkuseks. Ütleme, et kui ma mõõdulindi täie jõuga oma pea olematu kubemevoldi sisse ning otsast pikemaks venitan, siis tuleb hädapärast Eesti keskmine ära. Kuid ma saan aru, et see on vaid enesepettus — karm tõde tekitab masendust.

Mis veelgi hullem, ka kuju poolest pole mul peenisega vedanud. Võib-olla põen üle, aga kõik ajakirjad räägivad suguorgani mõõtmete tähtsusest. Kui suuruse asja võin veel kuidagi alla neelata, siis kuju (peenike ja kõver, meenutab natuke kaelkirjaku kaela ja pead) tekitab erilist pettumust.

Veel üks probleem seisneb koledates näojoontes. Ükski tüdruk pole seda otse näkku öelnud, kuid saan isegi aru, et ka nöolapiga pole mind õnnistatud. Kohati tundub tõesti, et olen saanud nii halvad geenid kui vähegi võimalik.

Samuti ei suuda ma kaines olekus eriti kellegagi vestlust arendada. Pealehakkamist siiski jagub ning juba paar jooki aitavad mul endas avastada hoopis suuremat julgust. Seni pole siiski ponnistused vilja kandnud: kui olen klubisse läinud üksi, siis ka lahkun sealt üksinda ning kaaslast pole mul hoolimata suurest soovist kunagi olnud.

Olen paar korda armunud ka oma ammustesse tuttavatesse, kellega võiks teoreetiliselt lihtsamalt minna. Näiteks ihaldasin pikka aega üht oma keskkooliaegset klassiõde. Oli teine kaunite blondide juuste ja lõbusa olekuga musikaalne naerupall. Hoolimata suurtest pingutustest ei suutnud ma ta tähelepanu võita. Tõsi küll, toona polnud ma veel avastanud alkoholi maagilist jõudu ning seetõttu valmistas isegi vestluse algatamine suuri raskusi.

Enda arust olen isiksusena üsna mitmekülgne ja huvitav. Erinevaid hobisid jagub, mõnega tegelen juba üle kümne aasta. Mõistust mul jagub, koolis olen alati hakkama saanud ning tööelu osas peaks perspektiiv hea olema. Õppimine pole siiski ammu enam mu põhitegevus, kuid nohikustaatusest eemaldumine pole naistevallas edu toonud.

Kokkuvõttes pean häbiga tunnistama, et olen totaalne läbikukkuja. Viimastel aastatel olen hakanud „elama“: käin pidudel ja suhtlen rohkem inimestega. Paraku jääb see vaid teooriaks, kuna ühegi neiuga pole õnnestunud midagi tõsisemat aretada. Ma pole isegi korralikult suudelnud, lähim kontakt vastassugupoolega pärineb keskkoolist, kui sünnipäeva puhul võis mõnda neiut kallistada.

Viimastel aastatel on mu elu eesmärk muutunud seksuaalseks. Tahaks kordki tunda ennast tõelise mehena ja mitte põdeda välimuse pärast. Seni aga olen pidanud nentima, et Jumal pole välimust andnud ning hoolimata pingutustest ei tea ma, mida tähendab naise puudutus.