Paraaditsev diktatuur on enda ümber loonud usaldamatuse kõrbe. Ja seda ümbritsevad valed kõiguvad tuules nagu katkised tellingud. Umbluu, mida Põhja-Korea valitsus enda inimestele ajab, jookseb sõnaselgetele faktidele tuimalt amokki. Näiteks sellele, et kuus miljonit põhjakorealast vaevleb toidupuuduses ja kolmandik lastest on alatoidetud. Ja et riigis on kõvakattega teid alla 1000 kilomeetri, või et demokraatiaindeksi poolest lohiseb Põhja-Korea ülejäänud maailma sabas viimasena.

Tatti pritsiva retoorika abil ajab see stalinistlik moodustis kogu süü loomulikult USA peale – ja seegi on reaalsus. Ainult et mitte päris-, vaid mütoloogiline reaalsus.

Valitsustasemel fiktsioon kogub enda ümber kihte nagu sibul ja võtab silma märjaks – seda hiljemalt hümni teise salmi ajal, kus on juttu "töövaimu pesast". Tööd on palju ja kes kaasa ei laula, kaob aastateks sunnitöölaagrite troostitusse porri. Sinna samasse, kuhu ka luksushotellist propagandapostri varastanud USA noormees Otto Warmbier.

Õigupoolest võiks terve see õudusunenäost pärit monstrum kanda nime Gulag 2.0. Washingtoni sõnul hoiab Põhja-Korea julgeolekuministeerium poliitvangidena kinni 80 000–120 000 inimest, keda on igati trendikas piinata, näljutada, orjastada ja hukata.

Humanismi kahemehena istub see riik justkui viimases pingis ja segab tundi, sest kogu maailm häirib teda. Kui raha oleks rohkem, oleks Pyongyang planeedi juba ammu õhku lasknud. Ent raha ei ole. Ja eriti juurde ka ei tule, sest varasemad liitlased on pidanud vajalikuks horisondi taha hiilida. Ainuke tõsiseltvõetav majanduspartner on Hiina, kuid ka temaga on nii suhted kui ka suhtumised pööranguni jõudnud.

Nii ei ole punnpõskne diktaator Kim Jong-un sinna veel visiidile jõudnud. Korraga Stalinit, Jeesust ja jõuluvana kehastada üritav mees eelistas diplomaatilisele kribu-krabule hoopis tüdrukutebändi kokku panna. Sest olgugi, et leiba nappis, pidi tsirkust ju ikka saama. Neiud hakkasid mängima poppi, rokki ja sümfo-estraadi. Bändi nimeks sai Moranbong ja kõlas see umbes nagu keskmine Eurovisioni projekt, tuues tinaraskesse kultuurikliimasse ometi pisut hõredamat pilvisust.

Möödunud aasta detsembrikontsert pidanuks olema tüdrukute esimene välisesinemine. Paraku ei jõudnud nad peaproovist kaugemale, sest sõda haipivad laulutekstid ja USA nimetamine "ambitsioonikaks hundiks" ei mahtunud järjest roosamaks muutuva Hiina Kompartei tsensuurimallist enam läbi. Peking pidas Pyongyangile idamaises stiilis jutluse heanaaberlikest suhetest ja maailmarahust, jättis kontserdi ära ning lennutas tüdrukud omal kulul tagasi sinna, kust nad tulid. Seda kõike hoolimata viiuldajate lühikestest seelikutest ja ülisünkroonseks treenitud poognavahetustest.

Pyongyang ütles pärast pisukest toibumist, et kontserdile kutsutud Hiina ametnikel polnud niikuinii piisavalt kõrgeid paguneid ja kogu üritus olekski täielik saast olnud. Bändist ei kuulnud pärast seda keegi enam midagi.

Põhja-Koread ümbritseva suitsukatte tagant oli reaalsuse kontuure mõistagi ammu aimata. Aga tänavu juunis selgines pilt oluliselt, kui välja ilmus fotoblogija Alexander Belenkyi – ja üldsegi mitte Põhja-Koreas, vaid Põhja-Koread Hiinast eraldava Yalu piirijõe läänekaldal. Seljakott seljas ning nimetissõrm kaamerapäästikul, sihtis ta jõe vastaskallast. Mees jalutas kolm päeva keset Kagu-Aasia suvist idülli, kadreeris, teravustas ja vahetas mälukaarte. Ja naasis lõpuks materjaliga, mille kõrval mõjusid Reutersi eksklusiivkaadrid surmigavalt. Põhjus polnud seejuures uudisteagentuuri küündimatuses, vaid pigem asjaolus, et Põhja-Koread ei olnudki võimalik riigis sees viibides portreteerida.

Belenkyi nägi igasuguseid asju, mida poleks pidanud. Ta ülipika objektiivi ette jäi lisaks roostes kraanale ja tööd orjavatele koolilastele veel midagi, mis diplomaatiakoridorides väikse maavärina põhjustas. Need olid Vene firma NK Alliansi naftaešelonid – tsisternide kolletunud kirillits rääkimas hoopis teist juttu kui Moskva dokumendid, mis Põhja-Koreale majandussanktsioone vandusid. Kõrval oleval raudteel vurasid aga Jakuutia kütuse- ja energiafirma paagid. Belenkyi pildistas ja pildistas ja tõdes lõpuks üllatunult, et naaberriigi piirivalvurid polnudki teda maha lasknud.

Külma sõja nostalgiaga segatud põnevus, mida eurooplased Põhja-Korea läheduses tunnevad, annab sealt pärit inimestele sageli sootuks radikaalsema häälestuse. Nii ei ilmunud ühel heal päeval enam tööle kolm põhjakorea neidu, kes Hiinas ühes kodumaale kuuluvas restoranis toite serveerisid, et niiviisi enda punapartei jaoks rasket valuutat teenida. Laiema üldsuseni jõudis info alles siis, kui tüdrukud juba Tais olid ja teisel pool turvaväravaid Seouli siirduvat lennukit ootasid, endal näpud püsti ja pulss õnnest laes.

Ning paranoiline Pyongyang, mis neiud kunagi režiimile ustavatest peredest hoolikalt välja oli valinud, jäi vaakumtühjade pihkudega. Vastutavate ametnike ballistiline reaktsioon ei pääsenud kabineti betoonseinte vahelt küll kunagi välja. Aga päid lendas ja niigi tühjavõitu hiigelbulvarid muutusid veel mõne inimese võrra vaesemaks.