See on hea vastus, kui sõber küsib sult, mida sa teed, aga sina ei teegi midagi. Lihtsalt istud ja vaatad telekat. Loomulikult eeldab see sohva olemasolu. Ja teleka oma ka. Aga kui sa oled äsja uude kohta kolinud, on seda kõike justkui palju nõutud.

Isegi kui uues korteris on sohva koos söögilauaga olemas, siis sellega sisustuse loetelu ilmselt ka piirdub. Ülejäänu on muidugi ka olemas, aga paraku mitte su korteris, vaid laiali erinevates poodides – veel leidmata, veel maksmata ja kokku panemata. Samas pole kuigi mõistlik minna sõbralt kohe kaubikut manguma, et sellega siis pikemalt mõtlemata Jyski laadimisrampi tagurdada. Asi on nimelt selles, et koonerdamine pole kokkuhoid. Ja isegi kui sõna 'jätkusuutlik' kõlab bürokraatlikult tagurliku slängina, rokib see põhimõte mööbli puhul kindlalt: kauakestev – kaunikene.

Mööblišopingu pöördemomendi tapab ära asjaolu, et sul on küll raha, aga see on panga käes. Likviidsuskriis on totaalne ja ükskõik, mispidi sa oma käibevara ka ei arvutaks, oled sa praktikas ikkagi vaene nagu sünagoogi rott.

Võro keeles on selline sõna nagu 'närotamine'. Kui tühje klaaspurke Tallinnast Antslasse vedada, et vanaema moositegu paremini sujuks, siis on see närotamine. Ja kui sa sohva asemel lõpuks kušeti ostad, on see ka närotamine. See on nagu katk katku ajal, mis lõpeb paratamatult otsusega oma uus magamisase taaskasutuskeskusse viia – ikka sellesama, sõbralt laenatud kaubikuga.

Aga kui äpardunud kušett alles jätta, randud sa peagi eklektilises kaoses, kust välja triivida on raske. Sest su seinal on India kaart ja laes säästupirn. Nende vahele jääb aga terve universum Poola saepurumööblit, kinni kiiluvate ratastega kontoritool ja plastmassist aialaud Sorrento, mida kõike ühendab vaid asjaolu, et neid on müüdud soodushinnaga. Säästueelarvest on saanud saastaeelarve ja kui silmanägemine pole sind lõplikult maha jätnud, kräšib su esteetikaserver varem või hiljem. Selle varukoopiat aga ei õnnestu üles leida isegi su heal progejast sõbral – sellel samal, kellel on kaubik, palju kannatust ja märkimisväärne kogus vaba rahhi.

Ikea päästaks nii päeva kui ka korteri, sest müüb ideaalselt sobivaid mööblikomplekte. Põhimõtteliselt võib Ikeast väljumata terve planeedi sisustada ja muist veel Veenusele tarnida. Aga enne 2019. aastat Ikea Eestisse ei tule. Mis on peaaegu alandav otsus, sest isegi Serbia on laienemiskalendris paar aastat varasemaks kirjutatud. Tunne on sisuliselt sama, mis murdmaasuusatamises Indoneesialt pähe saada. Seejuures kahe minutiga.

Kui sa oma sisustusprojekti lõpus valgustid ostmata jätad, et soodusmööbli odav spoon su õdusaid õhtupoolikuid ei lämmataks, on tõehetk koitnud: sa oled lõpetanud sama kivi otsas, kus Tänak Jyväskylä ralli. Ruuduline lipp jääb seekord nägemata ja poodiumi asemel tuleb boksi siirduda, et mõnda aega sellega elada, mida pole.

Kunagi tuleb uus start ja uus rada, täis loendamatuid sidurdusi ja käiguvahetusi. Ja loendamatuid ohte teelt välja sõita. Kui järele mõelda, siis pole mööbli soetamine autorallist kuigivõrd erinev. Või kui, siis ehk keerulisem.

Muide "mees, kes peab endale ise mööbli ostma" on valus kommentaar nende brittide kohta, kel puudub seisus ja elegants. Sest Briti kõrgkihil on kõik juba sajandeid olemas olnud: vastupidav maja, mööbel ja maine – justkui igavesed väärtused oma kvaliteedis, antiiksuses ja heas nimes. Kui luksusbutiigid välja jätta, on ülejäänud poed pööbli päralt. Seal siis kolabki töölisklass, üritades enda mikroskoopilisi magamistube ära möbleerida – ja seda nõrgeneva naela kiuste.

Väljaspool Briti klassiühiskonda on suurem osa meist sellised, kes endale ise riidekapi peavad soetama. Ja ongi parem. Või vähemalt huvitavam. Või siis on hoopis viinamarjad taaskord talumatult halva maitsega.