Meie elu tundub pöörlevat järgnevate eesmärkide ümber. Hea õhtusöögi nautimises, armastava kaaslasega elu jagamises, edukas karjääris või muus meeldivas pole iseenesest ju midagi halba. Kuid kui me näeme oma õnne allikana raha, staatust või kaaslasi, oleme me väga lihtsalt haavatavad, sest meil puudub kõige selle üle kontroll. Meil on tihti illusioon, et hea suhe, edukas karjäär, majanduslik kindlustatus ja kõik muud saavutused on ainult meie enda tubli pingutuse vili, kuid tegelikkuses on meil selle üle väga väike kontroll.
Rahuloluni on võimalik jõuda siis, kui vaadata sügavale enda sisse ja küsida: kui õnn tuleneb kõige ihaldusväärsemast kaasast, miks siis ideaalsena algavad suhted purunevad? Kuidas muutub armastus tüdimuseks? Miks kõik ei leia, et mulle suurepäraseimana tunduv kaasa on kõige ihaldusväärsem? Kui materiaalne heaolu tähendab õnne, siis miks leidub ka vihaseid, rahulolematuid, õnnetuid rikkaid? Kas rikkuse kasvades suureneb aina ka meie rahulolu? Kas süües rohkem suurepäraseid õhtusööke muutume aina rahulolevamaks?
Me kõik teame erandlikuna tunduvaid inimesi, kes ei vihastu peaaegu kunagi, kes on ülimalt armastavad ja hoolivad, kel on silmapaistev tähelepanuvõime ja kes käituvad altruistlikult. Mõni neist omadustest on kaugele arenenud ainult väga vähestel inimestel nagu ema Theresa või dalai-laama. Kuid kindlasti teame ka oma tutvusringkonnas mõnd inimest, kes käitub eetiliselt ja läheb raskustele vastu rõõmsal meelel ilma endale lisakannatusi loomata.
Kui meie õnn peitub kasusaamises või raskustest eemalehoidmises, kuidas siis need inimesed saavad olla rahulikud raskuste kiuste? Sest meie püsiva õnne allikaks ei ole mitte välised faktorid, vaid hoopis meie meeleseisundid.
