MEHED:

Andres, 33:
Kui mina juhtuks olema üks neist, kes nii lühikese etteteatamisajaga õppustele kutsutaks, muudaks see minu olustiku väga keeruliseks, sest mul on juhtida väike ettevõte, kus töötab 15 inimest. Kujundades ettevõtte strateegiat, käivad kõik tähtsamad otsused läbi minu ja ma ei oska arvata, kuidas see väike ettevõte kaks kuud toimiks, kui poleks kedagi, kes balansseeriks müügi-, raamatupidamis- ja tootmisosakonda. Kõigil on omad piirangud ja eesmärgid. Lisaks olen mina oma pere ainuke sissetulekuallikas ja ma ei tea, kuidas see seadus välja näeb, kas riik kompenseerib minu palga õppuste ajal? Mul on juba kohustusi üle 1000 euro igas kuus ja ma ei saa endale viilimist lubada. Ma pean ka kahenädalast puhkust mitu kuud ette planeerima, et oleks võimalikult vaikne aeg ja nüüd peaks ma valmis olema järgmiseks päevaks. Ma ei näe, kuidas see võimalik olema peaks. Olen sellele vastu.

Olari, 38:
Ma ei pea seda eriti tõenäoliseks, et riik seda rakendaks, et mind homme õppustele kutsuks ja mind seal 60 päeva hoiaks. Ma arvan, et seda asja arutletakse mitte selleks, et see kindlasti kasutusele võtta, vaid selleks, et neil oleks võimalik seda vajadusel kasutada. Kui see asi peaks reaalselt juhtuma, siis loomulikult ma ei oleks kahe käega selle poolt ja ma hakkaks otsima viise, kuidas sellest ära nihverdada. Leiaksin põhjuseid, miks ma minna ei saaks. Kui mind teavitatakse ette mitu kuud, siis ma saan enda töö ära planeerida, sissetulekuid planeerida, et naine kodus lastega puudust kannatama ei peaks. Aga nii päeva pealt... Ma ei taju ka nii suurt patriotismi endas. Ma olen ju korduvõppustel metsas passimas käinud ja see oli nii mõttetu. Seega jah, mulle tundub see plaan jabur ja inimestega mittearvestav.

Tanel, 31:
Kuna ma töötan merel, ei olekski mul võimalust 24 tunniga kusagile tulla. Sageli ka nädalaga mitte. Inimesed, kes juhivad suuri aluseid, ei saa lihtsalt võtta ja ära minna. Teiseks, olen ma tööl Soome firmas ja kuigi Eesti seadustes on kirjas, et ettevõte peab säilitama mu töökoha, kui mind õppustele kutsutakse, siis ma ei usu, et need kohalikud seadused Soome ulatuvad. Siinsed ettevõtted peavad ikka tööd tegema ja kui mina ei saa õppuste tõttu enam laeva juhtida, leitakse minu asemele keegi teine, kes saab.

Lisaks töötab Soomes hinnanguliselt 100 000 inimest, kellest silma järgi on umbes 60% sellised reservväelase mõõtu. Kas keegi naiivselt tõesti arvab, et nad on nõus lihtsalt tulema ja oma 60 päeva palgast ilma jääma? Nad ei ole Soomes sellepärast, et siin nii palju rohkem meeldib. Nad on siin raha pärast. Kui riik inimestele palga kompenseeriks, siis ehk oleks asjal jumet, aga ilmselgelt seda ei juhtu.

Kõige tipuks usun ma, et inimestel puudub motivatsioon, sest kui pere jätta teadmata ajaks sissetulekuta, siis mina muretseks pigem sellepärast, kuidas kodused hakkama saavad. Pikema etteteatamisega annaks ehk midagi korraldada, aga 24 tunniga ei jõua keegi midagi ära teha.

Raul, 36:
Ma lugesin ka seda uudist. Noh, mis ma oskan öelda, kui vaja siis vaja. Riiki tuleb ju kaitsta. Muide mu naisevend sai eelmisel nädalal tähitud kirja, kus oli kirjas, et sõjaolukorras on tema kuulipilduja abi. Ta käis pool päeva värisevate põlvedega ringi ja jõi suhkruvett. Pärast helistasin ja uurisin tuttavalt ning rahustati maha, et see kõik õppuste raames. Kurat, selliseid asju võiks kuidagi delikaatsemalt lahendada. Naisevennal üldse veab, kutsutakse ikka ja jälle kordusõppustele. Ma tahaks ka, aga mind pole kordagi kutsutud. Aga jah, kui täna mind kutsutaks, siis homme oleks ma esimesena ukse taga.

Sven, 29:
Maailma olukorda vaadates saan ma ju tegelikult aru, miks seda tehakse, aga ma ei saa öelda, et ma selle poolt oleksin. Mul on töögi alati enam kui nädala jagu ette planeeritud. Ma tean täna täpselt, mida ma nädala pärast teen. Mul oleks ka väga raske oma tööd selle iseloomu tõttu kellelegi edasi delegeerida. See eeldaks teatavat väljaõpet, mida ühe päevaga ju ära ei tee. Kohusetunne nagu käsiks kohale minna, kuid tõenäoliselt ma eiraksin kutset ja tegeleksin tagajärgedega hiljem.

NAISED:

Margit:
Ma tahaks teada, kuidas peaks Soome tööandja all olev mees saama nii lühikese etteteatamisega siia "mängima" tulla? Rääkimata sellest, et sama palka ta metsas istumise eest samuti ei saa. Ta käis õppustel ca 10 aastat tagasi ja kordusõppustest osa piisanud võtma juba kolm korda, seega olen enam kui kindel, et talle esimesel võimalusel ka seekord kutse saadetakse, aga kas tööandja ka seda lubab ja ka pärast töökoht olemas on, seda me ei tea. 120 päeva korral sai ju vajalikuks ajaks puhkuse võtta.

Kadri:
Mina mäletan veel seda, et kui mõned aastad tagasi tuli sõnum, et kogunemine õppusele ja vahet pole, millal see sõnum tuli, kasvõi öösel, oli vaja KOHE reageerida, et oled teate kätte saanud ja tuleb kohe minna. Aga seda siis sõduri ametis olles. Reservväelasele on minu meelest korraldus, nii väikese etteteatamise ja kestvusega põhjendamatu, eriti kui meespool on pereainuke toitja. Või kui hüvitatakse sissetulek täiel määral, oleks ehk mõeldavam. Aga reaalselt see plaan, on läbimõtlemata. Ja kohe kindlasti, täie austuse juures, ei oleks me selleks valmis. Eriti kui reservväelane on teinud juba kaitseväe ja riigi heaks palju, endast andnud ja paljudest asjadest loobunud, et riiki teenida. Kuid ametist lahkudes on erinevad ametkonnad seitse ja enam nahka seljast koorinud. See, et riik ja kaitsevägi on valmis, ...kas keegi reservväelaste enda käest seda valmisolekut on küsinud?

Annika:
Meie peres on see suht tavaline, et mees käib õppustel ja rännakutel, mis kestavad päevi või koguni nädalaid. Nimelt on mees kaitseväelane. Aga mis puudutab reservväelasi, siis ei kujuta ette kuidas on võimalik kõik need mehed, kes mööda ilma laiali, 24h jooksul kätte saada. Või mis moodi peaks selle töövärginduse korraldama? Kas nad eeldavad, et kui tuleb reaalne sõjaolukord, siis kõik reservis olevad meheraasud sõidavad koju sõdima? Või siinsed jäävad vapralt kodumaad kaitsma? Kahtlen. Pigem ikka üritatakse leida viis, et võimalikult kiiresti kogu pere siit hoopis minema saada. Mehed sealhulgas.

Inga:
Kui nii juhtus, siis oli mees lapsega kodus. Noh see 3 aastat, mis tavaliselt emad on ja mina käisin tööl. Kui tööandja on kohustatud mehe "puhkama" lubama õppuste ajaks, siis minu tööandja paraku ei ole kohustatud seda tegema, kui mees sõda mängima läheb. Helistasin küll neile sinna baasi ja küsisin, kas toon lapse ka hommikul värava taha? Tädi vastas viisakalt, et probleem on tavaline, aga lahendust neil ei ole. Igal juhul - tänapäeva jagatud kohustustega maailmas on väga jabur jätta tähelepanuta fakt, et kolme lapse ära paigutamine ei ole lihtne ülesanne ja isa on osa sellest mudelist.

Gerly:
Meil on kolm väikest last (vanim on neljane, noorim pole veel pooleaastanegi), elame kohas, kus näiteks auto purunemine või ekstreemsemad ilmastikuolud teevad argipäevad palju raskemaks ja kui ka meesterahvast majas ei ole, on vahel päris raske. Aga me elame ka maailmas, kus meil tegelikult ei ole sellist julgeolekut nagu me harjunud oleme. Võime mõelda, et ei juhtu meiega midagi ning küll see ja teine kaitsevad, aga tegelikult me ju ei tea. Ma pigem elan 60 päeva kolme lapsega üksinda, vajadusel kühveldangi see 600 m suure teeni auto jaoks teed puhtaks või viin lapsed kelguga lasteada, remondin autot ja teen kõike muud vajalikku, kui et avastan end ühel hetkel olukorras, kui neid tuhandeid mehi on reaalselt vaja meie riiki kaitsma, kuid me pole selleks valmis. Asi on paljuski mõtlemises. Mis kasu on sellest, kui me juba praegu ähime-puhime, kuidas ei saa, kui selle asemel võiks mõelda, kuidas siis saaks? Minu abikaasa saab päris head palka ja selle kadumine või vähenemine paneks pere eelarvele tõsise põntsu, aga ega sõjaolukorras asi lihtsam poleks. Ma ei pea end eriliseks maailmalõpuvalmistujaks, aga ma parem panen praegu raha kasvõi mõne euro kaupa kõrvale, kui halan selle kutse saabudes, kuidas me nüüd küll ellu jääme. Räägime selle nüüd läbi ja vaatame, kuidas saab. Kui tuleb minna, siis tuleb. Küll naised-lapsed ellu jäävad. On alati jäädud. Jäädakse ka nüüd.

Anneli:
Asi ei olegi mittte selles palju sul lapsi on, vaid kuidas elukorraldus on. Selline süsteem lööb üle poolte perekondade/paaride elu sassi. Paljud ju käivad kaugemalt ühe autoga tööle, sest ühel osapoolel pole lube ja bussid õigeaegselt ei liigu jne. Lastega on lihtsalt palju rohkem vaja sättida ja korraldada. Kuidas nad endale seda ette kujutavad, ei saa ma aru.