Ma ei küsigi nõu. Ma lihtsalt kirjutan, et see endast välja saada. Olen armunud oma parima sõbra naisesse. See kestab juba kaks aastat. Loomulikut ei tea naine ise midagi, kui ta just oma naiseliku vaistuga seda ei aima. Ja kui aimabki, välja ta seda igal juhul ei näita. Ta on lihtsalt meganaine, ilus ja tark, alati stiilne, hea huumorisoonega. Aga ma ei saa muud teha kui teda ainult vaadata, sest iialgi ei üritaks ma üle lüüa oma sõbra naist. Nii ei jäägi mul muud üle kui seda naist vaid eemalt imetleda ja oodata, et see tunne ükskord üle läheks, et ma saaks rahulikult oma elu edasi elada. Või kui nad peaksid kunagi lahku minema... ei, sellest ma ei tohi mõelda. Tegelikult kirjutasingi teile ainult sellepärast, et on raske seda saladust kogu aeg endas hoida. Päris hea tunne on nüüd, sain selle välja öelda. Ja võib-olla on veel mehi, kellega on juhtunud samasugune õnnetu lugu...
See oli ilus kiri. Hea, et aumehelikkus ikka veel maailmas eksisteerib. Kirjutage Naistekale, kui teil on olnud sarnaseid kogemusi.
