Sise-Mongooliat te Mongooliast ei leia, sest Sise-Mongoolia asub Põhja-Hiinas, kus kuum stepituul sasib Gobi kõrbe hõredat savanni. Just seal tiksub tööstuslinn Baotou koos oma radioaktiivse settebasseiniga. Ja korstnatega, mis lennutavad väävlisuitsu nende talumeeste kopsudesse, kes nõutu pilguga oma põldude ääres seisavad. Põldude, mis ammugi enam saaki ei kanna, sest keskkonnal on kaevandusjääkide üledoosist tuumapohmell.

Muldmetalle on vaja kõikjale, säästupirnidest ja päikesepatareidest kuni tuuleturbiinide ja hübriidautode akudeni välja. Ja loomulikult tulevad need metallid sellest samast tonthallist tööstuskompleksist, mis õudusunenäona planeeti õgib. Läänemaailma roheline mõtteviis on end taastuvenergia tuhinas ühtäkki nurka kinni värvinud – ja seda Hiinas toodetud pintsliga.

Keskkonnareekviemi esimene osa mängib end lahti Bayan Obos – kaevanduses, mis näeb kosmosest vaadates välja nagu kihvaläinud tattoo. Seal laaditakse metallimaak lahtistesse raudteevagunitesse ja sõidutatakse Baotou rafineerimiskompleksi, mis võiks mõõtmetelt olla omaette linn.

Töölised surevad neis tehastes noorelt, nii kolmekümnendate keskpaiku. Nende haiguslood lõpevad pahatihti lakoonilise koodiga J63 – must kops. Kaitsemaskiga töötades elaksid konveierlintidel ületunde tegevad piigad ehk kauem, aga palav on. Väga palav. Sinised nokatsid peas, sorteerivad nad tolmavaid kamakaid, mis sisaldavad radioaktiivset tooriumi – pankreasevähi lemmiktoitu.

Elu hinnaga saab maagist metall. Töötlemisjääkide letaalne kokteil aga pahiseb katkematute jugadena basseini. Kümme miljonit tonni aastas.

Satelliidipiltide külmal tasapinnal näeb Baotou settebassein välja nagu roheline süljelärakas. Aga see on steriilne, kontaktitu vaade. Kohapeal olles keedab äsja sadanud vihm söetolmu poriks. Jahutustornide, korrusparklate ja kõrgepingeliinide rägastikus ekseldes ladestub reaalsus oma elastse kleepuva kihina näole. See on täiskontakt, nähtav puudutus ja ühtlasi ka esimene hoiatus.

Teisel pool raudteed hakkavad silmad vett jooksma. Liivavalli taga lainetab aga laisalt ebamäärane fluidum, millesse sisse kukkudes tegeleb juhtumiga edasi juba matusebüroo, keemiaülikonnad seljas. See ongi settebassein, Weikuang dam, ökokatastroof, mille kohal heljuva toksilise tuule kirbe lehk lööb kopsu kinni – seega raha siiski haiseb. Vähemalt miljardikäivete puhul.

Weikuang damis settib kõik peale musta südametunnistuse. Settib ja immitseb põhjavette, kuna aastakümneid tagasi tehtud vooderdusega juhtus nii, nagu Hiina asjadega ikka – see läks katki.

Basseinist lekkiv radioaktiivne kompott triivib mööda Kollast jõge kaugele itta ja külastab oma teel 150 miljonit inimest, kes kaldaile rajatud paarikümnes suurlinnas elavad. Ning suubub kusagil Korea lähistel Bahai lahte, kuhu mõned aastad tagasi voolas muuhulgas ka sada tuhat liitrit naftat.

On tõsi, et Baotou rafineerimistehaste kapsaaiad on juba ammugi kivikalmeiks muutunud. Aga mingil määral osaleme me kõik selles kafkalikus katastroofiprojektis. Pea kohale kerkinud tossupilvel on siiski ka hõbedne äär, sest Eesti – üks väheseid muldmetallide tootjaid maailmas – toob oma tooraine mujalt. Õigemini teeb seda küll Silmeti ainuomanik, USA metallurgiagigant Molycorp. Firma omanikud usuvad siiralt, et suudavad enda keskkonnasäästliku kaevandamistehnoloogiaga Baotou mõtteviisi muuta. Nii sikutab Caterpillari säravkollane tehnika Las Vegase lähedal igal nädalal 11 200 tonni maaki päevavalgele. Ei mingit radioaktiivsust, ei mingeid surnud kalu. Võrreldes Baotouga kõlab see peaaegu et poeesiana.

"Vallandage Peking!" võiks olla Molycorpi sõnum, aga ei ole, sest Peking juba vaikselt pingutab muutuste suunal. Aeglaselt, ent siiski.

Esialgu tähendab muutus seda, et kõik läheb küll hullemaks, kuid vähemalt mitte kiirenevas tempos. Nii ei ole põldudeta põllumeestel ikkagi muud teha, kui väävlitossu sisse hingata ja järjest diibimaid anekdoote rääkida, endal s susisemas, sest hambad kukkusid neil suust juba siis, kui kalad Kollases jões surid:

"Tere, Kakuke!"
"Ma pole mingi Kakuke, ma olen Baotoušt pärit šiil."

Kui probleem piirduks taastuvenergeetika vajadustega, oleks häda vaid poolik. Mis Baotou kohal tegelikult päikest varjutab, on "veel õhema telefoni" mentaliteedi tihke sudu. Planeedi tervise hinnaga loodud tehnoloogia on päevast päeva veel odavam, veel parem ja veel kiirem. Ja samas palju ajutisem kui tarbimisühiskondade eetiline umbsõlm.

Maailma energiaprofiili vangerdus fossiilkütustelt taastuvenergiale võis esialgu tunduda elegantse mõttena. Null-emissioonist sai aga nullsummamäng, omaette kasiino – kus keegi võidab suurelt. Ja keegi teine kaotab. Samuti suurelt.