Mõeldud — tehtud! Otsisin Internetist sobiva salsatunde pakkuva kooli, võtsin sõbranna ka kampa ja läksin õhinal uusi puusanõkse proovima. Mul ei olnud õrna aimu ka, et niiiiii palju inimesi käib õhtuti salaja tantsimas. Salaja sellepärast, et mul polnud sellistest paikadest varem aimugi. Hiigelsuur saal otse linna südames, mis oli inimesi pilgeni täis — noori, vanu, keskealisi, mehi, naisi, suisa lapseohtu noorukeid, eestlasi, välismaalasi jne.

Kahjuks puudus küll koht riiete vahetamiseks või pesemiseks, aga mis seal ikka. Tõmbasin nurgas endale tantsukingad jalga ja olin täis mõnusat pealehakkamist. Kõigepealt proovis igaüks ise põranda peal õpetaja juhendamisel põhisamme ja –kombinatsioone. Seejärel juba veidi keerulisemad piruetid ja oligi käes aeg õpitud oskusi proovida.

Jeerum, mis nüüd lahti läks. Kõik suurde ringi, natuke keerutamist ühe partneriga, siis teise juurde ja nii muudkui ringiratast edasi. Esimesed korrad olid toredad, kui vahele sattus ka mõni arglik poisike, kelle kätt pidid vaat et ise oma puusal paigal hoidma, siis sekka sattus ka selliseid, kes ilmselt mitte esimest korda tunnis polnud.

Esimene komistuskivi: alkoholi järele lehkav soome härrasmees, kelle õllekõhu vastu end mahutama pidin. No pole hullu. Mõne ringi pärast jõudsin keskealise meheni, kes väga meelalt mulle inglise keeles kõrva sosistas, kui hea mind hoida on ja kuidas on kohe näha, et tantsimine ei ole mulle võõras. Õhhhh.

Sekka mõni puujalgne tantsija, kelle juures oli tublisti tegu, millised on minu ja millised tema varbad. Vahelduseks jälle paar tantsuoskajat noormeest. Paraku kujunes lõpuks nii, et ring jäi siiski seisma ja igaüks proovis kindla partneriga samme edasi. See tähendas, et need ainsad vähegi oskajad jalakeerutajad olid üles otsinud kaaslased, kellega koos saali tuldi. Üle jäid iharad välismaa onud ja arglikud poisid. Tund aega elamusterohket tantsu ning ma põgenesin ummisjalu.

Sõbranna aga seevastu käis oma partneriga kursuse lõpuni, nii et järelikult ikka tasub proovimist. Emotsioonid on kindlustatud!