Puukide kaudu levib selline ohtlik nakkus nagu puukborrelioos, mis võib osutuda inimesele väga ebameeldivaks kogemuseks. Sel aastal on Eestis registreeritud juba üle 250 borrelioosi haigestumise juhu. Et puukborrelioos ei muutuks krooniliseks, tuleks seda varakult diagnoosida, mistõttu on oluline teada, mida puugihammustuse korral ette võtta ning millal ja kuidas väljakujunenud haiguse korral ennast testida.

Puukborrelioos ehk teisisõnu Lyme’i tõbi on bakteriaalne nakkushaigus, mida peetakse kõige levinumaks puukide poolt levitatavaks infektsiooniks Euroopas.

Kellel on suurim oht nakatuda?
Eestis diagnoositakse seda enim Harju-, Lääne-, Pärnu-, Tartu-, Hiiu- ja Saaremaal, kuid mõistagi ohupiirkonnaks võib pidada ikkagi kogu Eestit. Suurem puugihammustuse oht on puugiohtlikus piirkonnas viibivatel inimestel, näiteks matkajatel, jahimeestel, talunikel, metsatöölistel, kalastajatel jms. Põhjus on väga lihtne. Puugid varitsevad niisketes ja varjulistes kohtades ehk metsas, metsaserval ja puisniitudel. Neid võib kohata ka lihtsalt rohu sees, kust nad ennast ohvri riietele klammerduvad ning hakkavad koheselt tema keha mööda edasi ronima, et leida sobiv koht hammustamiseks.

Kuidas vältida nakatumist?
Suurem vastutus on muidugi inimesel endal. Kõige parem viis haigestumise riski vähendamiseks on hoiduda puugihammustuse eest vältides piirkondi, kus esineb puuke ning kandes heledat pikkade varrukatega kaitsvat riietust ja pikki pükse. Püksisääred tuleb topida sokkide või kummikute sisse, hoolimata sellest, et see näeb küllaltki pentsik välja. On olemas ka puugitõrjevahendid, mida saab kasutada nii nahal kui riietel. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist tuleb alati kontrollida kogu keha, pöörates erilist tähelepanu nahavoltidele. Küsimus jällegi miks? Elementaarne, Watson! Puukidele meeldivad keha niiskemad piirkonnad, näiteks kaenlaalused, põlvetagused, kubemepiirkond, vöökoht ja rinnaalused. Väikseid lapsi peab üle vaatama erilise hoolega, kontrollides pead, kaelapiirkonda ja kõrvatagused, seal esineb puuke kõige tihedamini. Ei tohi unustada ka riideid, kotte ja muid asju, puugid võivad ka seal oma võimalust oodata.

Kuidas puuki eemaldada?
Mis siis saab, kui kõigest hoolimata sattus puugi ohvriks? Kas paanikaks on põhjust? Väga lihtne muidugi öelda, et ei ole, aga avastades oma nahal puuk, on paaniline reaktsioon igati mõistetav. Kuid siiski, vaatame fakte. Borrelioosi nakatumist põhjustav bakter Borrelia burgdorferi paljuneb puugi süljenäärmetes ning kandub inimestele puugihammustuse järgselt. Minimaalselt kulub nakkuse saamiseks 17-24 tundi, kuid tõenäolisemalt toimub ülekanne 36-48 tunni pärast. Seega puugi kiire eemaldamine vähendab oluliselt borrelioosi nakatumise ohtu.
Puuk tuleb haarata võimalikult pea lähedalt, aga mitte väga kõvasti. Tuleb hoiduda tema tagakeha pigistamisest või määrimisest. Eemaldamisel võivad abiks olla pintsetid või peeneotsalised tangid. Haarates nii naha lähedalt kui võimalik, tuleb puugi tõmmata ettevaatlikult ülespoole, püüdes eemaldada ta tervena. Hammustuskoht tuleb pesta vee ja seebiga ning seejärel desinfitseerida. Kui ise puuki kätte ei saa, tuleb kindlasti pöörduda arsti poole vajaliku abi saamiseks. Oodata, kuni puuk ükskord ise hammustuskohast välja ronib pole ei mõistlik ega ka ohutu.

Millised on borrelioosi sümptomid?
Hammustuse järgselt peab hoolikalt jälgima borrelioosile viitavate sümptomite tekkimist.
Kõige tavalisemaks sümptomiks on hammustuskohas tekkiv punane nahalööve, mis ilmub mõni päev kuni nädal pärast puugihammustust. Enamasti on tekkiv lööve kindlapiiriline, 5 cm või suurema läbimõõduga. Koos sellega võivad inimest vaevata väsimus, palavik, peavalu, kaelalihaste kerge jäikus, liigesvalu ja lihasvalu.

Kuid tuleb siiski meeles pidada, et nende sümptomite olemasolu nahalööbe puudumise korral ei viita ilmtingimata puukborrelioosile. Lööve hammustuskohas võib nahal püsida kuid, aga varem või hiljem kaob see ise. Samas ei pruugi kirjeldatud tüüpilist nahalöövet alati tekkida. Punakas lööve, mis ilmub hammustuskohas mõni tund pärast puugihammustust, on seotud pigem naha ülitundlikkusega.
Hiljem võib borrelioosi tagajärjel tekkida ka muid vaevusi nagu näonärvi halvatus (silm ei lähe kinni, suu nurk üles vm); ninatiivale või kõrvalestale sinakas-punakas valutu sõlm; liigesepõletik ning vahel võib kaasneda ka meningiit.

Kuidas saada teada, kas sul on borrelioos?
Borrelioosi diagnoosimisel tuleb arvestada eelkõige sümptomite ja puugihammustuse olemasoluga. Abiks on kindlasti ka laboratoorsete uuringute teostamine. Meditsiinilabori Synlab erapatsiendiportaalist minu.synlab.ee on võimalik tellida Puukborrelioosi pakett, mis sisaldab puukborrelioosi kaheastmelist diagnostikat. Sõeltestina kasutatakse borrelioosi spetsiifiliste IgM- ja IgG-tüüpi antikehade määramist vereseerumis, mis muutuvad veres määratavaks tavaliselt 4 kuni 6 nädalat peale nakatumist. Negatiivne tulemus viitab nakkuse puudumisele või varajasele infektsiooni staadiumile. Kui negatiivsest testitulemusest hoolimata tüüpilised sümptomid püsivad, on soovitatav antikehade analüüsi korrata umbes 4 nädala pärast.

Kui sõeluuringu tulemused osutuvad positiivseteks, kinnitatakse need laboris spetsiifilisel immunoblotmeetodil. Sellise kinnitava uuringu positiivne leid eristab värsket ja varem läbipõetud puukborrelioosi.

Kuidas borrelioosi ravitakse?
Positiivse tulemusega tuleb ravi saamiseks koheselt perearsti poole pöörduda. Arsti visiidiga ei tohi viivitada ka ülalkirjeldatud punase nahalööbe tekkimisel, sõltumata antikehade analüüside tulemustest.
Puukborrelioosi diagnoosi panemisel määrab raviarst antibiootikumikuuri. Üldiselt allub haigus ravile väga hästi, mistõttu selle kulg ei veni ning raskeid kõrvalnähte esineb üsna harva.
Kahjuks ei teki pärast borrelioosi läbipõdemist immunsust ning on alati oht nakatuda uuesti, seega ka edaspidi peab nakatumise vältimiseks vaadata terviklikult haiguse ennetusele.