TŠERNOBÕLI KATASTROOF 30: Metamorfoosi nähtamatu pilv

 (6)
TŠERNOBÕLI KATASTROOF 30: Metamorfoosi nähtamatu pilv
Tsernobõli koledused üle elanud nukk Maša. Kõigil nii hästi ei vedanud.Shutterstock

Alarm käivitus veidi pärast seda, kui Forsmarki tuumajaama hommikune vahetus oli tööle saabunud. Kontrollimisel näis kõik justkui korras olevat. Kõik peale selle, et elektrijaamas sees oli radiatsioonitase normaalne, aga õues mitte. Anekdootlik olukord tundus üha vähem naljakas ja kolme tunni pärast viidi tehase töötajad lähedal asuvale jalgpalliväljakule. Nad skänniti dosimeetritega üle ja saadeti koju – 800 inimest, kingade asemel jalas sinised kilesussid nagu ühes Indrek Taalmaa sooloetenduses.

Lõunaks näitasid rootslaste analüüsid, et mis iganes Nõukogude Liidus ka juhtunud oli, ei pärinenud radioaktiivne pilv vähemalt tuumaplahvatusest. Midagi täpsemat läbi raudse eesriide esialgu ei paistnud, kuni õhtul möönis Kreml vastu tahtmist, et Tšernobõli neljas reaktor oli õhku lennanud. Ja ühtäkki varjutas Rootsi ajalehtede esikülgedele jõudnud tuumafüüsika isegi paari kuu taguse Olof Palme mõrva – trükitähtedes ja sõnaselgelt.

Tehniliselt võttes oligi see olnud auru-, mitte tuumaplahvatus. Kiievis ei teadnud inimesed aga ikka veel midagi, ostsid kevadiselt turult köögivilju ja imestasid, et Päike on musta värvi. Kalender näitas 26. aprilli 1986.

Järgmisel päeval peeti ülessulanud tuumajaama naabruses igaks juhuks veel ka pühapäevane vutikohtumine, kus kaks teadmatuses suplevat meeskonda radioaktiivset palli teineteise väravasse tagusid, rahvas röökides kaasa elamas. Reaalsuse õudsemas sektoris kõrbes samal ajal reaktori tuum laavakänkraks, keetes pudruks kõik enda teele jääva.

Seotud lood:

Grafiit põles ikka veel ja sulatas vähehaaval ka Moskva betoneeritud vaikuse. Korraks tundus Kremlile, et olukord on päris halb ja kihku-kähku evakueeriti piirkonna vahetust naabrusest 115 000 inimest. Kolmapäevaõhtune Vremja näitas glasnost'i tuhinas juba mahakärsanud tuumajaama fotot, nimetades seda "õnnetuseks". Siis sai 'õnnetusest' "katastroof" ja ühtlasi küpses tõdemus, et ajastu vajab uusi kangelasi.

Nii vuhveldas Gorbatšovi valitsus kokku loo kahest surma põlanud insenerist, Alekseist ja Valerist, kes sukeldusid radioaktiivset vett täis voolanud mullibasseini, et vesiväravad avada. Sest 1200-kraadine ebamäärane kooriumilöga ähvardas sellesse voolates ühe hetkega aurustada 20 000 tonni vett. See tähendanuks veel ühte auruplahvatust ja kirjutanuks juba niigi terminaatorliku süžeeliini veel pikemaks.

Niisiis läksid kaitsekalipsodes mehed vee alla. Ja hoolimata tõrkuvast taskulambist õnnestus neil Borissi pimejuhiste abil seal õige koht üles leida ning vesi basseinist välja lasta. Pärast võimatut missiooni nad muidugi surid.

See oli vale, olgugi et üks valgemaid selles eleegias. Ajastu otsis sedapuhku kangelast tühja koha pealt, sest vesi oli keldris vaid põlvini ja väravad õnnestus avada sama lihtsalt nagu köögikraani. Boriss elas pärast seda veel 19 aastat, kuni sai südameataki, Aleksei töötab tänini tuumaenergeetika alal ja Valeri leidis kusagilt üles kirjanik Andrew Leatherbarrow, kes tänavu üllitas raamatu "Chernobyl 01:23:40".

Üleüldse eelnes plahvatusele vägagi õnnestunud test. Neljas reaktor pidi niikuinii plaanilisse hooldusse minema ja igaks juhuks otsustati ühtlasi ka turvasüsteeme kontrollida, sest üht-teist oli jooksvalt ümber ehitatud. Õigupoolest pidanuks juba päevane vahetus reaktori välja lülitama, aga kusagil oli üks lokaalne jõujaam kinni kiilunud ja õhtune tarbimistipp vajas Tšernobõli abil ära toitmist.

Igatahes neljanda ploki süsteemid toimisid. Sinkjashalli kontrollruumi tuunjas valguses helendavaid analoognäidikuid ja monitore vaadates tundus öisele vahetuseülemale Aleksandr Akimovile kõik rahulik. Vähemalt ei lugenud ta juhtpaneelilt välja, et süsteem oleks kuidagi ebastabiilselt käitunud.

Akimov vajutas nupule, et reaktor rahulikult välja lülitada ja... ei aimanud, et tegelikult oli jahutussüsteem sootuks seisma jäänud ning grafiit juba põles. Kergesse külglibisemisse läinud reaktsioon muutis hetk hiljem reaktori täiesti juhitamatuks. Juhtpuldi seierid liuglesid punasesse. Reaktori võimsus kasvas loetud sekunditega kümme korda üle nominaalvõimsuse, jahutustorud lendasid ribadeks, kontrollvarraste kanalid läksid umbe ja vardad ise kiilusid kinni. Ülikuum aur lagunes vesinikuks ja paukgaasiks ning pärast auruplahvatust kärgatas vesinik. 2000 tonni kaaluv reaktorikaas lendas pealt ja võttis kaasa märkimisväärse osa energiaploki katusest.

Reaktorist kiirgav ioniseeritud õhk helendas elektrisiniselt. Naaberkorpuste bituumenkatustel põlesid grafiiditükid, otsekui korraldaks Sinine Äratus öist tõrvikurongkäiku. Radiatsioon oli nii tugev, et kontrollruumi dosimeeter põles lihtsalt maha. Akimov, kes oli kogu testi vastumeelselt teinud, sest kõik viitas juba algusest peale reaktori ksenoonimürgitusele, kutsus tuletõrje, mis tõepoolest saabuski – tühja paagiga.

Kui Akimovile lõpuks kohale jõudis, et ta oli oma nupulevajutusega ületanud Hiroshima aatompommi radiatsioonitootlikkuse 400-kordselt, üritas ta kuni hommikutundideni reaktorisse vett pumbata, keeldudes uskumast, et mingit reaktorit enam ei ole. Ja ei tule. Loomulikult polnud tal kaitseülikonda käepärast võtta.

Oma 33. sünnipäeva tähistas Akimov juba Moskva 6. haiglas oksendades ja painajalike valude käes vaeveldes, endal metallimaitse suus, kanüül veenis ja tumepruuniks tõmbunud nahk kuplas. Vere piimhappetase lendas koos raku laktaadisisaldusega lakke ja immuunsüsteem lõpetas tegevuse. Keel paisus, kapillaarid ummistusid ning seierid liuglesid punasesse. Akimov, kuigi selleks hetkeks juba muundunud DNA-ga ja teadvusetu, oli seda juba kusagil justkui näinud – ainult et ühes teises puldis ja pisut teises elus. Selles, kus vulkaaniks muutunud tuumajaam ei meenutanud veel surevat inimest.

Grafiit reaktoris põles jätkuvalt. Viimaseid tunde.

Akimovi haigusloo lõpp meenutas kaasaegse meditsiini asemel pigem Kafkat. Kevad jäi Akimovil pooleli ja suvi ei saabunud enam kunagi. Tema meeskonna maailmapärandit mõõdeti radiomeetritega – millisiivertites. Ja riiklikes väljaminekuorderites, sest kolme aasta pärast ulatusid Akimovi nupulevajutuse kulud Nõukogude Liidus juba 35 miljardi rublani. Rootsi aga, kus enim sai kiiritada Gävle, maksis 900 miljonit krooni põllumajandus- ning põhjapõdrakasvatuse sektorile kompensatsiooniks. Ja veel 30 aastat pärast katastroofi neelasid Tšernobõliga seotud programmid jätkuvalt vähemalt 5 protsenti Ukraina riigieelarvest.

Eriti raju oli muidugi päästetööde algus, kui piibellikes mastaapides bukett radioaktiivset saasta otse pea kohal rippus. Sündmuspaigale saabus 60 raadio teel juhitavat kuukulgurit ja buldooserit, mis mõnda aega täitsa toimisid. Aga osadel küpsetas radiatsioon elektroonika ära ja teised jälle ei talunud vett, nii et neid saigi ainult ühe korra kasutada. See tehnika tegi ära 10 protsenti koristustöödest ja säästis Akimovi saatusest vast isegi 500 inimest. Ülejäänud 4000, kelle elu ühel või teisel Tšernobõlisse jäi, oleks ehk päästnud Ühendriikide igati toimiv masinapark. Või Jaapani. Või Saksamaa, kes kõik oma abi pakkusid. Ent külma sõja tõusuvees said nad järjest korvi.

Tšernobõli järgmine prohmakas juhtus juba 1991. aastal, ja sedapuhku 2. reaktoris. Polnud ka ime, arvestades ohutusnõuete süstemaatilist eiramist ja jaama keldrilaadset korrashoidu. Uue õnnetuse rutiin jooksis vanadel rööbastel: reaktor lülitati välja, et insenerid saaksid graafikujärgset hooldust teha, automaatika aga elas oma isiklikku keerulist elu ja tõmbas reaktori jälle käima. Kui põlema lahvatanud turbiinihallil katus sisse kukkuma hakkas, oli taas laual viie aasta taguse menutüki kordusvõimalus. Tuletõrjujad said sedapuhku siiski käe vahele – neil oli paak täis.

Muidugi ei pannud nende jamade pärast keegi veel kogu tuumajaama kinni, sest nõukogude ikkest vabanenud Ukrainal oli juba toona Kremliga jagelemist. Ja energiasõltumatuse huvides kattis Tšernobõl ikkagi tubli 5 protsenti riigi vajadustest. Töötajate palkamiseks paraku raha ei olnud ja nende vähestegagi, kes jaamas rakkes olid, juhtus igal aastal vähemalt 100 tööõnnetust. Läks veel üheksa aastat, kuni viimane jaamast lahkuv töötaja enda järel lõplikult tuled kustutas.

Uut sarkofaagmatust ootav Tšernobõli kompleks ei ole siiski veel päris üksi. Isegi nüüd, aastakümneid pärast katastroofi, elab reaktorist 10 kilomeetri kaugusel inimesi, kes trotsivad radioaktiivseid toksiine ega tahagi kuhugi minna. Seitsme-kaheksakümneaastastena kasvatavad nad loomi ja teevad peenramaad. Neid pole alles jäänud rohkem kui sadakond. Kummaline on aga see, et nood, kes otsustasid omal ajal reaktori külje alt minema kolida, on juba kümme-kakskümmend aastat mulla all. Samosjelõ seevastu, nagu neid Tšernobõli põikpäiseid asukaid kutsutakse, elavad siiamaani ja kasvatavad rõõmsasti aiamaal kurke.