Muidu oleks kõik tore ja lõbus – hea kloun seltskonnas tõstab alati kõikide tulu – kui poleks paari aga. Esiteks on tegemist ühe jõhkraima diktatuuriga, mida maailm kunagi on näinud ning paarkümne miljoni põhjakorealase jaoks on see vaesus, igasuguse demokraatia puudumine ning hirmuühiskond igapäevaseks elu osaks. Teiseks ei tea ju keegi, kas Põhja-Korea juht on sadistlik, aga pisut poolearuline hull või on tegemist stephenkingiliku tegelaskujuga, õela psühhopaadiga, kes varjab debiilselt naeratava maski taga oma musti mõtteid. Võib-olla kombinatsioon mõlemast.

On teada, et viimasel ajal on Põhja-Korea (vähemalt nende endi väitel) korraldanud mitmeid
raketikatsetusi. Lisaks väidab kaklushimuline riik, et neil on õnnestunud valmistada täiesti töötavad taskutuumapommid.

Eksib see, kes arvab, et need provokatiivsed avaldused on ainukesed rusikatega vehkimised,
millega Põhja-Koera on hakkama saanud. See ei ole nii. Lisaks tuleb arvesse võtta, et sõda kahe Korea vahel ei ole ametlikult ju siiani läbi saanud – rahulepet ei sõlmitud kunagi, kuigi relvarahu kehtib. Meenutuseks, et Korea sõda oli aastatel 1951-1953…

Alljärgnevalt mõned lisategevused, millega Põhja-Korea oma aega sisustab.

“ANNAN SULLE PASUNASSE… FAKSI TEEL"
Peamised Põhja-Korea vihavaenlased on Ameerika Ühendriigid ning Lõuna-Korea. Kui Lõuna-Korea korraldas 2013. aastal laiaulatuslikud Põhja-Korea vastased protestiaktsioonid, saatis solvunud Põhja-Korea Lõuna-Korea kaitseministrile raevuka ähvarduskirja… faksi teel. Lõuna-Korea minister sügas nõutult kukalt: tema riik on teadupäras infotehnoloogia vallas äärmiselt arenenud (olles muuhulgas maailma 11. majandus) ning heal järjel ja oleks olnud loogiline oodata, et ennast ülikõvaks tembeldanud vaenlane kasutab sidepidamiseks natuke moodsamaid vahendeid. Hea, et kirjatuvisid ei kasutatud – lõunanaabritel oleks siinjuures vastu panna tehnoloogiahiiud Samsung, LG jne.

MESIMAGUS AHVATLUS
Kui võõramaalased, peamiselt Jaapani ja Lõuna-Korea ärimehed ning ajakirjanikud, külastavad Põhja-Korea imede maad, antakse neile kaasa kohalik saatja. Tavaliselt on selleks nägus kaunitar. Ei ole palju tarvis, kui kohaliku neiu ning külalise vahel puhkeb kontrollimatu kirelõõm ja eksootiline armupuhang. Mõni aeg pärast külalise naasmist kodumaale saab ta teate, et tema kaunis saatja ootab last. Automaatselt on Põhja-Korea käes köie jämedam osa: nad saavad sundida õnnetut papat saatma raha või mis veelgi hirmsam, investeerima Põhja-Korea majandusse. Aga tegelik point peitub hoopis mujal. Selle saatanliku kavaluse mõtles välja juba Kim Jong-Il. Kavalusega välja pumbatud inimseeme pannakse teenima hoopis suuremat eesmärki kui teenida mõned närused dollarid.

Kõik välismaalaste poolt viljastatud naised viiakse Pyongyangi lähistel asuvasse salastatud eripiirkonda. Kõik lapsed kasvatatakse hoolega üles, režiim hoolitseb nende eest hästi. Lastele tehakse maast-madalast hoolikat ajupesu. Kuna nad on pooleldi võõramaalased, on neil vajadusel kergem võõrriigi elanike sekka sulanduda. Nii saadetaksegi ärksamad patuviljad välismaale spioonideks. Mitte nii teravad pliiatsid saavad samuti külge hinnalipiku: neid kasutatakse pantvangidena, pressides rikastelt isadelt välja suurt lunaraha. Teadmata on, kas lunarahanõuded saadetakse ärimeestele samuti faksi teel või mitte.

MUL ON PIKEM KUI SUL!
Põhja-Korea piiri ääres asuv Kijong-dong ehk Rahu Küla tundub kaugelt kiigatuna tavaline, umbes paarisaja perekonna suurune külake. Tegelikult külas eraisikuid pole, on ainult sõdalased ja suur hunnik luuretehnikat, mis on suunatud Lõuna-Korea suunas. Rahu Küla on aga tuntud äärmiselt pika ja võimsa lipumasti poolest, mille saamislugu on omamoodi groteskne. Teiselpool piiri, otse Rahu Küla vastas, asub lõunakoreakate küla nimega Taesong-dong. 80ndatel tekkis Lõuna-Koreal mõte püstitada oma külla lipumast, millel kõrgust tervelt 98 meetrit ning mille tippu tõmmati hiiglaslik Lõuna-Korea lipp.

Põhja-Korea ei mõelnud pikalt: püsti pandi veelgi pikem mast, sedakorda 160-meetri kõrgune kolakas.

Selline ehituslik kemplemine mõlema Korea riigi vahel ei ole piirdunud vaid lipumastidega. Kui Lõuna-Korea korraldas 1988. aastal olümpiamängud, ehitas Põhja-Korea puhtalt kiusu pärast maailma kõige suurema staadioni (May Day Staadion).

PROPAGANDASÕJAS ON LUBATUD KÕIK
Selle aasta jaanuaris kuulutas Põhja-Korea, et on edukalt läbi viinud oma neljanda tuumakatsetuse. Sellele vastas Lõuna-Korea tohutute valjuhääldite suunamisega Põhja- Korea suunas. Teele lennutati Põhja-Korea kõrvadele vastumeelset popmuusikat, aga ka propagandistlikku teksti.

Põhja-Korea omalt poolt pommitas Lõuna-Korea territooriumi balloonidega, mis sisaldasid ohtrasti propagandistlikke lendlehti.

Mida aga laiem üldsus ei tea, on tõik, et lisaks lendlehtedele sisaldasid balloonid sigaretikonisid, vetsupaberit ja muud vajalikku olmeprügi.

Algul pelgas Lõuna-Korea, et prügi näol on tegemist kahtlase biorelvaga. Võeti ohtrasti analüüse, mille tulemusena selgus, et kõik oli okei: põhjakad olid teele saatnud tavalised sigaretikonid ja tualettruumijäägid.

RAHA EEST SAAB MIDA IGANES
Võiks arvata, et arenenud ühiskondade meediaväljaanded ei kajast Põhja-Korea tegemisi positiivses valguses. Päris nii see pole. Näiteks on menukad Ameerika ajalehed nagu The New York Times, The Boston Globe ja The Washington Post avaldanud üleleheküljelisi lugusid, mis ülistavad Põhja-Korea liidrite tegemisi ning riigi peatumatut õitsengut. Kuidas nii sai juhtuda?

Kõik on väga lihtne. Alates 60ndate aastate lõpust kuni aastani 1997 Põhja-Korea lihtsalt ostis reklaamipinda ja kirjutas seal, mida tahtis.

Muidugi, Põhja-Korea on seda kiivalt eitanud, öeldes, et tegemist pole ostetud reklaampindadega, vaid ausate artiklitega, mida on kirjutanud Põhja-Koreast vaimustunud välisajakirjanikud.

EDUKAS SÕJARELV: ARVUTIMÄNGUD
Kui Põhja-Korea häkkis 2014. aastal sisse SONY andmebaasi, kergitasid paljud üllatunult kulmu. On ju Põhja-Korea tuntud kui tagurlik riik, kelle jaoks igasugune meelelahutuslik tilulilu on saatanast. See kõik on õige. Paraku on õige ka see, et küberkuritegevus ja kübersabotaaž on juba pikemat aega olnud Põhja-Korea huviorbiidis. Ja peab tunnistama, et nende suutlikkus selles valdkonnas on väga kõrge.

Põhja-Korea kasutas ära Lõuna-Korea inimeste arvutimängulembust, nakatades läbi pahavara levitamise üle 100 000 Lõuna-Korea arvuti. Seda eelist kasutati ka praktikas, rünnates näiteks Lõuna-Korea lennujaama arvutivõrku.

Kuna Lõuna-Korea inimesed on tõelised arvutimängufanaatikud, on Põhja-Korea küberkuritegevuse väljajuurimine endiselt vägagi raskendatud.