Kõik algas sellest, et viimase suure sõja lõppedes oli kogu Itaalias järel vaid paar kilomeetrit autoga läbitavaid teid. Ja Enrico Piaggio, kelle lennukitehas nägi pärast pommitabamust välja nagu suitsev kraater, otsustas kehva taristuga midagi ette võtta ning liiklusesse mootorrollerid paisata. Need olid Vespad ja rahvasuu pani neile kohe hüüdnime Paperino, mis ei tähenda itaalia keeles midagi muud kui Piilupart Donaldit.

Möödus kümmekond aastat ja grupp prantsuse ohvitsere ning militaarinsenere hakkas itaallaste rollerite vastu järjest suuremat huvi tundma. Tolleks hetkeks pinises Vespasid Euroopa teedel ja tänavail üle poolesaja tuhande. Prantslasi ei huvitunud aga rollerite võidusõidud, mida toona juba niigi korraldati. Nende härrade fantaasia oli täiesti ballistiline ja lendas sõna otseses mõttes suure kaarega: idee oli monteerida rolleritele 75-millimeetrine tankitõrjetehnika ja nad lennukist langevarjuga alla visata, juht pardal – otse sündmuste keerisesse. Mõte oli mitte lihtsalt jumekas, vaid kaitseroheline.

Projekt sai nime Troupes Aéro Portées ehk TAP. Prantsuse kaitseministeerium ladus Giuseppe Verdi portreega 1000-liirised rahatähed letti ning andis 500 sõiduki tellimuse sisse. Kui tarne lõpuks laekus, tundus ka olevat viimane aeg, sest kääriv maailm oli päris imelikuks paigaks muutunud: Vahemere kohal oli just üks USA sõjalennuk ära kadunud, Inglismaal aga pikeeris täpselt samasugune Boeing otse tuumalattu ja ujutas põleva kütusega kolm aatompommi üle. Mis valemiga kogu Cambridge selle peale õhku ei lennanud, jäigi selgusetuks. Ja tagatipuks oli mingi seltskond kloune Šveitsis äsja esimese Eurovisiooni lauluvõistluse korraldanud.

See oli õige hetk hakata Itaaliast tulnud saadetist üle vaatama. Tugevdatud raamiga Vespa 150 TAP tüüpi rollerid olid täpselt sellised, nagu jutt jäi – stiilne kaitsevärvi 2-meetrine toru kokpitist välja turritamas. Tagaküljel aga vutlarid mürskudele, mille abil vastasvõistkonda perforeerida. Bazooka tulistas 6,4 kilomeetri kaugusele ja ei andnud vastasele piisavalt aega isegi palvet lugeda, peitu pugemisest rääkimata, sest 300 meetrit sekundis vihisev mürsk lendas kolinal ka läbi 10-sentimeetrise soomuse.

Erilist multitasking'ut rolleriga sõja pidamine ei nõudnud. Juba peale vaadates oli selge, et tuleb rangelt valida kahe tegevuse vahel: kas sõita või tulistada. Mõlemat korraga ei saanud hoolimata sellest, et bazooka oli sisuliselt tagasilöögitu. Viimase elementaarsust aduvad ka need, kelle koolis oli füüsika "kolm".

Tehniliselt nägi see välja nii, et tulistades väljus üks osa heitelaengu gaasidest gaasilehtri kaudu, teine osa aga läbi rauasuudme. Samal ajal kui püssirohugaasid lennutasid mürsu minema, muutsid gaasilehtrist välja paiskuvad gaasid relva peaaegu tagasilöögituks ja stabiilseks.

Õigupoolest ei sõdinud need Vespa 150 TAP-d kunagi, aga rutiin olnuks iseenesest lihtne. Pargid rolleri ära, tõstad bazooka statiivile, paned klapid pähe, annad tuld, võtad klapid peast, topid bazooka tagasi rollerisse ja sõidad minema – päev nagu rannas. Meeskonnad olid kaheliikmelised: üks sõitis toruga ees, teine aga vedas laskemoona ja kõrvalkülast varastatud puskarit. Praktikas võis sellise killer-Vespaga paarutada umbjoobes ja ilma lubadeta, sest tegelikult avaldub isegi politseinikel teatud hetkedel kaine alalhoidlikkus.

Saanuks niisugust bazooka-rollerit Mahtra sõjas kasutada, kirjutaksid maailma päevalehed sellest oma esikülgedel tänini.