Pärast eilset pidu sain aru, et kõik. Minu jaoks on kõik. Ma jätan igaveseks hüvasti kõigi erinevate meelemürkidega. Ma kratsin oma pead ja kisun juukseid välja, mu peanahk on täis vermeid ja vorpe, millest ainult mu eks teab. Veriseks kratsitud pea on igapäevane meeldetuletus viimasest 19 aastast (olen praegu 30). Mul on nii palju asju perses, et ma ei tea, kust alustada.

Mul ei ole absoluutselt oma impulsside üle kontrolli. Mõte tuleb — kohe reageerin. Ma olen aastaid joonud iga päev vähemalt ühe nelipaki õlut, vahel kaks või kolm pakki. Ma ei luba endal osta kanget alkoholi (pole viimased kolm aastat), sest muidu läheb ikka väga käest ära. Kohutavad tagajärjed, iga jumala kord. Alati.

19aastaselt määrati mulle “dazekad” ehk bensodiasepiini sisaldavad rohud ja ma olen neid võtnud regulaarselt 11 aastat. Ühe korra proovisin loobuda, aga see lõppes krambihooga.

Lisaks armastan ma opiaate nii väga, et ma ei suuda isegi neist isegi rääkida. Õndsus. Täiuslikkus.

Nooremana pidutsesin muidugi nii, et maa oli must. Olen teinud kõike, mida te suudate ette kujutada. Kõike, ja enamasti lugematu arv kordi. Iga päev on midagi, retseptiravimid ja tavaliselt miski lisaks.

Koolis peeti mind matemaatikageeniuseks, lisaks olen alati pidanud end suhteliselt hea väljanägemisega tüübiks, ma olen inimene, keda nimetatakse vist “seltskonna hingeks”. Leian kergelt igaühega ühise laine, mul on palju sõpru ja tuttavaid. Matemaatika-oskustega teeningi praegu raha, mitte küll märkimisväärseid summasid, aga ülikool jäi pooleli, kraadi pole… Enne masu tegelesin kinnisvaraga, palk oli korralik, aga läks peamiselt pidutsemise peale.

Olen ka 12 aastat olnud kihlatud, see suhe lõppes möödunud suvel, kuigi suhtleme jätkuvalt ja proovime ilmselt varsti uuesti koos olla. Meil mõlemal on oma teemasid, millega tegeleda — temagi oli kõva peoloom, kes ei öelnud triibule ei, aga erinevalt minust suudab ta oma impulsse ja käitumist kontrollida. Tal on korralik kontoritöö ja meil on kaks last (mõlemad veel lasteaiaealised). Nad ei ela enam minu juures, aga ma kohtun oma lastega tihti. Mu elus on palju paradokse. Tegelikult — terve mu elu on paradoks.

Viimase 12 aasta jooksul on olnud umbes poolteist aastat, mille ma olen olnud peaaegu puhas, st ainult retseptiravimite peal. Sel ajal olin ma täielik tervisehull. Võtsin kalamaksaõli ja oomegatablette, multivitamiine ja kolm korda nädalas koensüümi q10. Toitun tervislikult. Ei joo karastusjooke. Ei söö magusat. Puhas proteiin, juur- ja puuviljad, head süsivesikud, ei gluteenile ja laktoosile. Teen hullumiseni trenni: sõidan mitusada kilomeetrit rattaga nädalas maha, veedan vähemalt tunni jõusaalis.

Ilmselgelt tean ma kõike narkootikumidest ja ravimitest. Kolm asja, millest ma veel midagi jagan: pokker, seks ja toitumine. Peale kasutute triviateadmiste ja kinnisvarajama on see kõik, mida ma tean või oskan.

Seega. Ma jätan maha. Kõik. Täna. Viimase suitsu tegin eile hommikul, jõin ühe õlle ja kakkusin oma korpasid peas. Lõpetasin juuste välja kiskumise, lõpetasin droogid, kõik, misiganes. Ma olen 100protsendiliselt ühel pool. Mul on kuuks ajaks kaks retseptiravimit, mis peaksid aitama kõige võimaliku pasaga, mida mu keha mulle nüüdsest pakkuma hakkab.

Ma nutsin, üürgasin nutta kolm tundi. Isegi mu isa surm või mu perekonna lagunemine — miski ei mõjunud mulle nii. Ma lihtsalt… murdusin ja ütlesin, et aitab. Mul on tunne, et mus on veel potentsiaali. Aga see on nüüd või ei iial. Punkt. Aitab.