Lisaained — poolt ja vastu

Meie tervis ja heaolu sõltub paljuski söömisest ning tarbitava toidu kvaliteedist. Lisaks toitainetele (valgud, süsivesikud, lipiidid, vesi, vitamiinid, mineraalained, mikroelemendid) sisaldab nüüdisajal pakutav toit veel ka lisaaineid. Lisaainete kasutamisele baseerub kogu tänapäevane toiduainete töötlemise tehnoloogia, nende täielik vältimine on tööstuslikult valmistatavates toiduainetes tegelikult võimatu.

Lisaained ehk E-ained on kas toote tehnoloogilisel valmistamisel kasutatavad ained, looduslikud või sünteetilised keemilised ühendid, mida lisatakse toiduainetesse riknemise pidurdamiseks ning toote säilivuseks, samuti mõjutatakse nendega maitset, värvi, aroomi, konsistentsi ja teisi omadusi. E-tähis tähendab, et neid aineid on kindlasti testitud ja sellest lähtuvalt tehtud ka soovitused kasutusmäärade kohta. Registrisse kantud lisaainete arv ületab mitut tuhandet, kuid Euroopa Liidu liikmesriikide toiduainetetööstus kasutab tavaliste toiduainete valmistamisel umbes kolmesadat lisaainet.

="text-decoration:>

1) looduslikud lisaained — need on keemilised ühendid, mis eraldatakse looduslikust toormaterjalist (nt. E140, E162, E406, E407, E410). Need lisaained põhjustavad inimese tervise seisukohalt kõige vähem probleeme, sest enamasti on meis nende lagundamiseks vajalikud ensüümsüsteemid olemas. See ei tähenda, et igasugune looduslik kraam suvalises koguses oleks inimorganismile ohutu.

2) loodusidentsed lisaained — need on looduses esinevate keemiliste ühendite analoogid, mis on saadud keemilise sünteesi teel (nt. E200, E210, E300, E307, E330). Ka nende lõhustamine ei tohiks meie keha rakkudele probleeme tekitada.

3) sünteetilised lisaained — need on inimese tervisele kõige ohtlikumad. Tegemist on kehavõõraste ühenditega ning meie ainevahetuses ei pruugi nad soodsalt muunduda ega laguneda. Sageli on neil varjatud kõrvaltoime, mis ilmneb vaid pärilikult tundlikel inimestel ja sedagi alles aastatepikkuse tarbimise järel (nt. E123, E102, E320, E230, E954).

Lisaainete pooldajad toovad oma seisukohtade tõestuseks järgmisi argumente:

- Maailma Tervishoiuorganisatsiooni juures tegutseb ekspertnõukogu, mis igal aastal arutab läbi lisaaineid puudutavad uurimused ning kinnitab uusi või keelustab vanu lisaaineid. Uusi kasutusele võetavaid lisaaineid testitakse hoolega.

- Kui saadakse uut teaduslikult põhjendatud informatsiooni konkreetse lisaaine tervistkahjustava kõrvaltoime kohta, siis kustutatakse nimetatud aine lubatud lisaainete nimekirjast.

- Leidub ka inimesele kasulikke lisaaineid. Lisaainete hulgas on terve rida ühendeid, mida organism igapäevase toiduga lihtsalt peab saama (looduslikud pigmendid, vitamiinid, mineraalained).

- Lisaained on meie toidu kõige põhjalikumalt uuritud osa. Nende tarvitamist ja ainevahetusprotsessides osalemist tuntakse paremini kui tavalisi toiduaineid.

- Toiduga seonduvate ohtutegurite nimistus on lisaained alles kuuendal kohal (ohutegurite eesotsas on toidumürgistused ning tasakaalustamata toitumine, järgnevad tööstuslikud saasteained, toiduaines looduslikult esinevad mürgised ained, pestitsiidid ja alles seejärel lisaained).

- Lisaainete kasutamisele ja tarbimiskogustele on kehtestatud mitmeid piiranguid. Kasutamiskoguse määramisel on lähtutud lisaaine minimaalsest hulgast, millega võib saavutada soovitud efekti tarbija tervist ohustamata. Kui järgida neid norme, võib lisaaaineid tarbida pidevalt, ilma et see põhjustaks tervisehäireid.

Lisaainete vastu räägivad järgmised argumendid:

- Lisaainete testimine katseloomadel annab vaid ligikaudseid tulemusi, sest loomade ainevahetus erineb inimeste omast;

- Lisaainete tarbimiskoguste piiramine ei anna alati soovitud tulemusi;

- Teadmised ja teaduslikud tõendid lisaainete masskasutamise mõjust järgmistele põlvkondadele sisuliselt puuduvad

- Sageli veetakse siia sisse tooteid, mida teistes riikides müüa ei lubata. Näiteks on Soomes ja Rootsis olnud seni rangemad nõuded lisaainete kasutamise suhtes kui Euroopa Liidu maades. See tähendab, et üksiku riigi nõuded võivad olla rangemad kui EL-s üldiselt, mitte aga leebemad. Eestis näiteks on lubatud mitmed lisaaained, mis Austraalias ja USA-s on üldse keelatud.

- Ainete pikaajalise toime kohta lisandub pidevalt teavet ja mitmeid kindlana tundunud seisukohti tuleb aeg-ajalt muuta. Iga inimene reageerib keemiliste ainete toimele erinevalt.

Kui võrrelda aasta jooksul toiduainete tööstuses kasutatud lisaainete hulka elanike arvuga, siis täiskasvanud inimeste puhul jäävad tarvitatud kogused tunduvalt allapoole lubatud normi. Seda ei saa aga öelda alla 20 kilogrammi raskuste laste ja tervisehäiretega inimeste kohta — nende puhul ületab tarbitud lisaainete hulk üsna sageli soovitatud piiri.

Kas lisaained võivad põhjustada allergiat?

Lisaainete tarvitamise seisukohalt moodustavad riskirühma allergilised inimesed. Kõige sagedamini põhjustavadki lisaained allergiat. Alati leidub selliseid inimesi, kes lihtsalt on ülitundlikud teatud lisaainete suhtes. Juhul kui viimane toimib otsese allergeenina, on tema väljaselgitamine ja kasutamisest loobumine suhteliselt lihtne. Olukord on aga keerulisem, kui mõni lisaaine võib olla üheks lüliks allergilisi reaktsioone vallandavate tegurite ahelas. Kõige rohkem allergeene leidub konservantide ja värvainete hulgas. Sageli põhjustavad allergiat orgaanilised happed ja nende soolad.

Märkimisväärsel osal kroonilist allergilist nohu ja astmat põdevail inimestel halveneb üldseisund aspiriini tarvitamisel. Näiteks võivad ülitundlikel inimestel põhjustada allergilisi vaevusi (hingamisraskused, nõgeslööve) toiduainete maitse-ja lõhnatugevdajad, kõige levinumad on glutamaadid.

Emulgaatorid on põhjustanud ekseemi; mõned inimesed on ülitundlikud antioksüdantide ja säilitusainete suhtes. Paljude ainevahetushäirete või allergiliste reaktsioonide põhjuseks võib olla aga ka toitainete omavaheliste proportsioonide rikkumine või on söödud toit vaene vitamiinide ja mineraalainete poolest. Üldine soovitus oleks, et allergiliste haiguste või nahalöövete all kannatavad inimesed püüaksid võimaluste piires vältida lisaaineid sisaldavat toitu.

Tundlikkust lisaainete suhtes on siiski vähem täheldatud võrreldes mitmetest toiduainetest, ravimitest või keskkonnast (näiteks õietolm) põhjustatud allergiaga.

Lisaainete mõju lasteleEriti tähelepanelik tasub olla ülitundlike inimeste, laste ja vanurite toidusedeli koostamisel. Lapse organism on tundlik ja ka seedekulgla loomulik kaitsevõime on väikelastel suhteliselt nõrk. Seetõttu sobivad lastele võimalikult naturaalsed toidutooted. Arvestama peab ka seda, et lisaainete tarbimisnormid on kehtestatud ikkagi lähtuvalt täiskasvanud inimese kehakaalust. Et laste organism ei suuda kehavõõraid ühendeid kahjutuks teha sama hästi kui täiskasvanul ja nende kehamass on suhteliselt väike, siis kipub lisaaineid laste kehha üpris sageli kuhjuma.Soomes tehtud uurimuste põhjal võib öelda, et 20-30 %-l kolmeaastastest lastest on esinenud toiduallergiat. Vanematel lastel nähud harvenesid, kuid säilivad siiski kuni 6 %-l 13-15 aastastest lastest.

Lisaainete hulka on võimalik vähendada

- Kasutage toiduks värskeid, töötlemata või vähetöödeldud toiduaineid, mille esialgset keemilist koostist ei ole muudetud. Nendeks on töötlemata või vähetöödeldud (puhastatud, kooritud, jahvatatud, jahutatud, ise külmutatud jne.) toiduained;

- Teadke toiduaineid, millele ei ole lisaaaineid lubatud lisada. E-aineid ei ole töötlemata toiduainetes; loomse või taimse päritoluga emulgeerimata rasvades ja õlides; piimas ja enamikus piimatoodetes; looduslikus mineraal- ja allikavees; kohvis ja tees; makarontoodetes, suhkrus ja mees;

- Lugege toiduainete pakenditele kirjutatud infot, see peaks sisaldama lisaainete keemilisi nimetusi kui ka numbrikoodi. Oluline on teada potentsiaalselt ohtlike lisaainete nimetusi ja koode ja jätta neid sisaldavad toiduained ostmata;

- Ärge ostke toiduaineid, milles on väga palju erinevaid lisaaineid;

- Vältige nälgimist ja ühekülgset toitumist ning lisaainete rikka toidu kasutamist;

- Toituge võimalikult mitmekesiselt. Nii saab vältida mõne lisaaine suurt kogust toidus. Mõne üksiku toitainega ülepakkumine on vähemasti sama ohtlik kui lisaaainete tarvitamine.

Glutamaadid on kõige levinumad toiduainete lõhna ja maitse tugevdajad. Glutamaate kasutatakse näiteks puljongikuubikutes, pakisuppides ja kartulikrõpsudes. Neid lisaaineid on ohtralt süüdistatud allergia ja koguni lootekahjustuste tekkes. Glutamaadid ei ole ise aromaatsed ega vürtsikad, vaid tugevdavad toiduainete loomulikku lõhna ja maitset. Neid võib leida liha- ja kalatoodetest, küpsetistest, maitseainesegudest, köögiviljakonservidest ja mujaltki. Inimeste ülitundlikkust glutamaatide suhtes nimetatakse nn hiina restorani sündroomiks. Nime tekke põhjuseks on see, et hiina köök ei koonerda glutamaatidega. Ajalooliselt ongi glutamaate, eriti naatriumglutamaati (E621) kasutatud maitsestamiseks kõige rohkem Aasia maade — Hiina, Jaapani ja Korea köögis. Kõnealune sündroom avaldub tavaliselt näo, kaela ja rindkere punetusena, nõgestõvena, kuumatundena, südame rütmihäiretena, peapöörituse või isegi tugeva peavaluna. Kuigi tavaliselt kaovad nähud tunni aja jooksul, tuleb ülitundlikel hoiduda glutamaadi ja tema sooladega maitsestatud toitude liigtarbimisest. Tõelist allergiat tekitavad glutamaadid harva, kui ülitundlikel inimestel põhjustavad need vaevusi. Glutamaate on isegi süüdistatud lootekahjustuste tekkes, ent otseseid teaduslikke tõendeid glutamaatide loodet kahjustavast mõjust pole mõistliku tarbimise korral leitud.

Lähem info lisaainete ja nende kõrvalmõjude kohta.

Mõnda geneetiliselt muundatud toidust.